Jaapan sõidab omaette maailmas

Valel pool asuv rool tahab natuke harjumist, kuid seal pole mingit erilist kunsti. Proovisin ka ise Jaapanis

n-ö valel poolel rooliga autosid. Käigukast käib ikka samamoodi ja pedaalid on ka õigetpidi reas.

Kohati on aga rooli taga asuvatel kangidel pooled ära vahetatud ja nii panin mitmel korral mahapöördel suuna näitamise asemel kojamehed käima. Muide, suunatulede teema on kahe otsaga asi - ühel proovitud autol olid asjad meie mõistes õigetpidi, kuid vale poolega juba harjununa panin ikka kojamehed tööle.

Alguses on tunne, et tahaks jalad ka risti panna ja end ise propellerisse keerata, sest kõik on valesti, aga paar ringi ringrajal ja kõik hakkas juba käppa saama. Kõhe küll, kui sulle antakse proovida ringrajaautot ja sa lendad kurikate vahele ja siis äkitselt avastad, et kõrvalistuja istub hoopis vasakul ja auto on vasakule poole laiem, mitte paremale.

Jaapanlased tunnevad end liikluses ülihästi. Plekimõlkimisi me ei täheldanud ning kõik autod olid ka üsna siledad ja puhtad. Mitte nagu Itaalias, kus võib müügimehel lasta kohe ühe ukse mõlki lüüa, et liiklusesse rohkem sulanduda.

Samuti ei täheldanud me ka tipptunnil Tokyo kesklinnas suuremat sorti ummikuid. Teeparandusi oli küll ja need tõmbasid ka liiklusel hoogu maha, kuid ei midagi erilist. Keegi ei vibutanud kellelegi näppu, ei otsinud pagasiruumist kurikat ega murdnud ka suunatulekange.

Omaette nähtus on kiirteede maksude tasumise putkad. Kõik on sama nagu mujalgi - tõkkepuu on ees, maksad ja saad edasi sõita. Autos on seadmed, mis annavad putkasse tõkkepuu avamise signaali. Arve saadakse hiljem teede kasutamisele vastavalt.

Eriline on aga see, kuidas väravast läbi sõidetakse. Euroopas võtad hoo maha ja ootad, kuni piip käib, et siis vaikselt sõita avaneva puu alt läbi. Jaapanis ei võta keegi hoogu maha, piip käib kiirelt ja ka tõkkepuu avaneb välgukiirusel. Mitu korda oli auto esiaknast reisijana vaadates tunne, et nüüd paneme selle triibulise pulga pilbasteks. Ei pannud …

Taksod on seal samuti omaette maailm. Tokyos võib kohata väga esinduslikke Lexuseid ja Toyotasid, enamiku moodustavad siiski vanad Toyota Crownid. Need kunagi meiegi teedel olnud koledad lahmakad masinad liiguvad seal endiselt.

Autol on veidrad valged sitsilised istmekatted. Kohtasin seda endiselt luksusautona tehtavat masinat ka näitusel. Tundub, et need sitsilised katted on auto standardvarustuse hulgas ja kindlasti oli tegemist edasiarendusega, et neid pakuti ka kardinateks.

Taksosõit pole Jaapanis kallis, pigem samas hinnaklassis Tallinnaga ja kohati vaat et odavamgi. Sisse istudes lüüakse kohe ette kiri "660 jeeni" ja sellega sõidetakse üsna pikka aega, enne kui summa kasvama hakkab. Mitu lühemat otsa saime ka miinimumsummaga hakkama.

Sõidukid Tokyo tänaval võivad tunduda täpselt samadena mis meie liikluses, kuid tegelikult pole see nii. Igasugu Imprezadel ja Evodel on mitmed tähelisandid lõpus, mis viitavad, et kapoti all valitsev hobusekari on meil müüdavast variandist pea poole suurem.

Nimelt ei tohtinud Jaapani autotootjad varem müüa maalt välja võimsamaid autosid kui 280 hobujõudu. Küll aga koduturul. Samuti ei liigu ükski sealne auto edasi kiiremini kui 180 km/h. See on näha ka spidomeetritel, kuhu lihtsalt pole rohkem märgitud.

Loomulikult kohtab sealsetel tänavatel palju ainult siseturule mõeldud toodangut. Meie mõistes erilisteks autodeks on kõikvõimalikud väikesed murumunad, kuhu mahub sisse üksi või kaksi. Eriti pani jahmatama aga hübriidveok, mis tänava ääres seisis ja kust kohalikud kaupa maha laadisid. Meil räägitakse, aga neil juba on.

Fotod: Ardo Kalda