Esmaspäev 5. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Meie kultuuriloo kohustuslik osa: krooni devalveerimise õuduslugu

Voldemar Kolga 23. november 2007, 00:00

Eesti kultuuriloo kohustuslikuks osaks on saanud krooni devalveerimise õuduslugu. Devalveerimise hirmulugu konstrueeritakse vähemalt 1997. aastast, mil Tiit Vähi ütles, et krooni devalveerimine oleks ohtlik. 2005 arutati krooni devalveerimist taas. Praegu on meid tabanud krooni devalveerimise õudusjutu järjekordne laine.

Devalveerimisjutt on sama paratamatu nagu kummitused Tallinna vanalinnas. Samas leian, et parem on neid rääkida, kui neist vaikida. Kui õudusest ei räägita, siis õudus materialiseerub. Tänu Marko Reikopi kummitusteotsingule ei ilmu nad lagedale, vähemalt nii loodan. Nagu Reikop halvab kummitamise, nii hoiab meedia ära krooni devalveerimise oma lugudega sellest. Ma ütlen halvasti, aga inimene ei paista silma ratsionaalsuse poolest, kuigi püüab jätta endast mõistliku olendi muljet.

Õuduslood kuuluvad lapse arengu juurde. Õudusjuttudes nagu Halloweeni-lugudes on midagi maagilist. Õudukas on peidus ka distsiplineeriv alge. Ema räägib, et väiksena ronisin tooli otsa ja kordasin kogu aeg ühte sõna: "Kukun, kukun, kukun." Kas ei meenuta see devalveerimisjuttu: kui palju jutustan, siis ei juhtu krooniga midagi? Lapsed mõtlevad ise õuduslugusid välja - endast, teistest, maailmast. Et kaitsta end võimalike ohtude eest.

Et kirjeldada ühiskonnas ja kultuuris toimuvat, võttis Jean-Fran?ois Lyotard kasutusele narratiivi ehk jutustamise mõiste. Kommunikatsiooni tulemuseks on jutud, mida saab teistele edasi jutustada. Võiks isegi öelda, et maailm on meile antud juttudes. Esimesed suured jutud olid kreeka müüdid. Praegused põnevikud on seotud kas nafta ja gaasiga (Eestilgi oma gaasitoru jutt, mida võib kogu aeg jutustada) või ülemaailmse kliima soojenemisega.

Jutud on maailma eriline presentatsioon, neid konstrueeritakse teatud viisil. Jutt on tavaliselt sellest, mida pole nähtud (veeuputus või aatomipommina lõhkev gaasitoru Soome lahes) või mille olemasolu eriti ei usuta (kummitused). Isegi füüsika konstrueerib ilusaid jutte: tüüpiline on suure paugu teooria, mis loob kujutelma universumi tekkest. Füüsikute viimased jutud on paralleelsetest universumitest ning sama huvitavad nagu kummituslood.

Veel mõni aeg tagasi oli tõe monopol teadlaste käes: nad andsid objektiivse pildi reaalsusest. Praeguseks on see usk haihtunud, teadus kaotanud oma positsioonid. Põhjusi on palju ning üks on ka tunnetuslik: teadus ei saa hoobelda tõe monopoli omamisega - ei ole enam ühte tõde, vaid tõdesid on palju, kuna ka reaalsusi on palju.

Kui Eestis ongi mõni majandusteadlane, siis tema käest ei küsita devalveerimise kohta midagi. Ja ega ta tahakski vastata. Teadlased ei suuda seista väljaspool poliitikat ehk nad on nii kallutatud, et räägivad seda, mida neilt oodatakse, või on lihtsalt vait. Teaduste akadeemia soovitab mitte uurida merepõhja, kuna sellist soovitust ootab võim. Foucault on öelnud, et võim on teadmine. Ja nii see ongi.

Devalveerimise ennustamine ei kuulu pealegi teadlaste kompetentsi. Minu meelest pole olemas objektiivset teadmist, mille alusel saaks devalveerimisest midagi tõsist väita. Selle asemel räägitakse devalveerimislugusid, mis peavad olema hirmuäratavad.

Lapsena köitsid täiskasvanute jutud, kui videvikku peeti. Istuti poolhämaras, et kuulata õudukaid, mil oli alati korduv motiiv. Kui asja pidevalt korratakse, muutub see kahtlaselt õudseks. Kui keegi kordab päevast päeva, et on aus ja hirmmoraalne, hakkan kindlasti kahtlema tema aususes ja moraalis - alateadlikult, automaatselt.

Kahtlusi tsementeerib lugulaul, et devalveerimisprotsess on ühelt poolt aeganõudev ja teiselt avalik. Inimene mõtleb kohe, et kui devalveerida saaks kiiresti ja salaja, teeksid võimud selle kindlasti ära.

Jubedamat mõtet on raske välja öelda. Sellega saaks meie rahvuslik identiteet järjekordse hoobi. Aprillirahutused murendasid meie narratiivi Eestist kui rahulikust Skandinaaviamaast. Oli uhke olla turvaline maa, kust ei tule CNNi uudiseid.

Krooni devalveerimine võtaks ära jutu meie eduloost, mis on üks suuremaid narratiive. Narratiivi kinnitavad kiiskavad pangahooned, e-pangandus, konservatiivne eelarve. Ent pankade müük rootslastele, eurole ülemineku edasilükkumine ja inflatsioon on meie edulugu niikuinii tõsiselt kahjustanud. See vähendab rahva subjektiivset heaolutunnet. Kui tunned end halvasti, ei taha midagi teha, isegi mitte laenu võtta, elad edasi oma pisikeses korteris.

Veel jubedam on ennustus, et krooni devalveerimise võib tingida nn isetäituv ennustus ehk väär idee materialiseerub. Meid varitseb hirm, et kui piisavalt palju inimesi ennustab devalveerimist, siis see võibki täituda. Et kui miljon inimest hüüab: "Kuku, kroon!", siis ta kukubki.

Psühholoogina on mul tore mõelda, et vaim liigutab maailma. Realistina kutsun üles looma ka majandus- ja finantsteaduslikke lugusid krooni devalveerimisest. Üldse minnakse praegu kergesti üle psühholoogiast pärit metafooridele - mida muud on jutud majanduse ülekuumenemisest ja jahtumisest.

Minu meelest ei ole majandus mingi ahi, mida võib soojaks kütta või külmaks lasta. Majandust kirjeldades ei tohiks olla nii lapsik. Pealegi: mis ühele on soe, võib teisele tunduda külmana. Heaoluriiki soojendab 4% kasv, mis meie toa jätab aga külmaks. Kuumus on alati suhteline, nagu ka majanduskasv. See on nii elementaarne, et mul on häbi kuulata valitsuse kiidulaule väiksele majanduskasvule. Võiks olla hinnangutes ausam.

Saan aru, et majandusanalüütikud ei suuda välja mõelda oma lugusid krooni devalveerimisest ja seepärast lähevadki psühholoogia kapsamaale. Nad ei pruugi teada, et neuroos avaldub jäigas käitumises, kui lauldakse hirmunult üht laulu: "Eesti krooni ei devalveerita." See tekitab kahtlusi, kas ekspert on ikka terve, kui korrutab üht asja nagu rikkis plaadimängija.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing