Milline vedur oled sina?

Eero Palm 26. november 2007, 00:00

Milliseid vedureid sa tead? Vedureid on väga erinevaid. Mõni töötab aeglaselt auruga ja veab vaevu-vaevu paari vagunit enda järgi.

Teine veab nii suure hooga ja lennukalt, et lausa vihiseib sadu kilomeetreid tunnis ja tema sabas tulevad sama hooga järele kümmekond vagunit.

Mõni vedur suudab aga vedada kümneid ja kümneid vaguneid, mis on täidetud raske lastiga. Ta ei tee seda küll väga kiirelt ja tormakalt, aga kogu kupatus liigub stabiilselt samas suunas ja täidab oma eesmärki.

Veduri valiku tingib üldiselt marsruut, graafik ja eesmärk ning ka see, millist vedurit keskkond ja vagunid võimaldavad kasutada.

Juhid on paljus sarnased veduritega. Mõni juht venib lihtsalt paar vagunit järel. Koolituspraktikas Eesti ettevõtete juhtidega suheldes oleme näinud mitmeid juhte, kes kahjuks ei tea ega soovigi selgelt määratleda, mis suunas nende veerem liikuma peaks.

Ja kui mõni vagun nende selja taga liiga kõva lärmi teeb ja juhist mööda tahab tormata, haagib juht selle vaguni lahti ja võtab tööturult sellise, kellel käsib klientidele öelda: "Kas ma saan teid aidata?" ja kui vastuseks on "Ei, aitäh, ma vaatan ise!", on ta sellega rahul, et alluv rahulikult oma asjadega edasi tegeleb, samal ajal, kui klient vaatab ja siis piinlikult välja "voolab".

On ka juhte, kes panevad vagunitele ilma hoolduspeatusteta peale sellise tambi, et need lagunevad, väsivad, krigisevad ja vilisevad.

Pärast seda, kui vagun lagunenud, viskavad nad selle lihtsalt südamevaluta romulasse, et las keegi võtab sealt veel varuosi, kui soovib, mina võtan uue!

Teisalt on ka palju vaguneid, kes sellise tempo juures otsivad endale peatselt ise uue marsruudi, mille jooksul jääb aega ka kauni looduse nautimiseks.

Samas leidub kahtlemata ka selliseid vaguneid, kes pühenduvad tööle sedavõrd suure hooga, et unustavad isegi need reisijad, kelle jaoks nad seda tööd teevad.

Olen näinud eelmistes töökohtades töötades inimesi (vaguneid), kes töötavad sedavõrd suure innuga, et mängitakse maha nii oma pere, noorus, tervis, vaimsed kui ka muud põhiväärtused ning ununeb peamine - milleks üldse elatakse.

On juhtunud, et kõike seda tehakse lihtsalt seepärast, et vedurile meeldida.

Arvan, et see on liiga kallis hind, mida mõned töötajad ja ka juhid on valmis rongikompaniile maksma.

Sellisel juhul võiks nii juht kui ka töötaja küsida sellise lihtsa küsimuse: miks?!

Juht võiks endalt küsida, ega ta ole vedur, mis proovib vedada vaguneid neile püüdmatus kiiruses. Ja vagunid peaksid mõtlema, kas mul on mõtet tappa ennast ülejõu käiva tempoga, mida ei võimalda ei minu tehniline ega emotsionaalne pagas. Kas ma olen vagun auru-, elektri- või diiselrongile?

Juhi jaoks on raske hetk see, kui on vaja otsustada, kas see või teine vagun on etteantud tempoks sobiv. Kas suudab tempoga sammu pidada? Mida võimsam juht, seda rohkem ta suudab raskestiliikuvaid vaguneid kaasa tõmmata.

Mingil hetkel lõppeb aga iga juhi soov ja jaks seda teha. Siis on kasulik nii juhile kui ka alluvale teha meeldiv peatus vahejaamas ja pidulikult loovutada vagun tööturule, et see leiaks endale sobivama tempo ja tööstiili.

Kui vagun soovib vedurist mööduda, mida siis teha? Mida juht siis teeb? Mida teha, kui vagun annab mõista, et kogu rong liigub vales suunas?

Kui kaua oodata, enne kui vagun lahti haakida?

Kui juhile on antud volitused rongi juhtida, peaks ta seda ka oma parimate oskuste ja vahetegemisvõime piires tegema.

Juhile on ju antud graafik ja eesmärgid ning enne kui tark juht töö vastu võtab, hindab ta seda graafikut, oma oskuseid ja võimeid. Pärast otsust kaup kohale viia, on juba tema see,

kes ruulib (juhib). Ja juhtigu julgelt. Kui tema ei juhi, kes siis veel rongi juhiks?

Kui oskuseid ja motivatsiooni inimestega töötamisel ei leia, peab juht ennast ise hooldama mõnes hooldusjaamas. Igal juhul ei ole vagunitel endil juhtimiseks ei kütust ega mootorit, mida kasutada.

Kui vagun hoo sisse on tõmmanud, võib küll tunduda, et oleks võimalik ka ilma vedurita hakkama, aga ei saa. Selleks peab muutuma ise veduriks ja ühel rongil on kasutuses korraga ainult üks vedur.

Kui uus vedur alustab tööd uue meeskonnaga, nõuab see kindlasti aega kohanemiseks. Kohanemine ei tähenda aga seda, et jagatakse rolle. Rollid on jagatud töölepingutega. Küll on aga vaja timmida tempot, kiirenduste kiirust, vagunite koormatust ja vagunite hooldusgraafikut.

Rongiga on mõnus sõita, kui püsib meeles, kuhu sõidetakse ja miks seda tehakse.

Mõnikord on tark ja kasulik võtta aeg maha ja vaadata graafik üle ning hinnata kokku kahjud, mida tekitatakse, ja kasu, mida saadakse.

Tark juht suudab neid asju arvesse võtta ja säilitada tasakaalu, rõõmu ja rahulolutunde elus ning rõõmsalt vilet lastes edasi sõita.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:39
Otsi:

Ava täpsem otsing