Ikebana on lilleseadmiskunst

Tiina Kolk 30. november 2007, 00:00

Kevadel viibisid Eestis ametlikul visiidil Jaapani keiser Akihito ja keisrinna Michiko. Eesti-Jaapani Assotsiatsiooni eestvõttel dekoreeriti kroonitud peade auks nende apartement hotellis Kolm Õde maalide, tekstiilide ja ikebanadega.

Eestis hakati praktilise ikebanaga tegelema 1970ndatel. Ala üks eestvedajaid oli Dagmar Kotli, kellele on omistatud Kokusai Ikebana meistritunnistus. Huviringidele lisaks õpetas tarmukas daam lilleseadet ka ERKI tudengitele. Tänaseks on neist kujunenud lausa Dagmar Kotli koolkond. Kotli koostatud ikebanaõpikust kui iidse looduse ja ilu harmooniat väljendava kunsti aabitsast ammutatakse algteadmisi ka praegu.

"Dagmar Kotli kursustel valitses eriline õhkkond, mis aitas üle vaadata nõukogude tegelikkusest. Jaapani filosoofia avas meile hoopis uue maailma," kõneleb praegune Eesti Kunstiakadeemia dotsent keraamik Ingrid Allik.

Tema sõnul istutas Dagmar Kotli ikebana reeglid neile põhjalikult sisse ja nüüd võivad nad oma teadmisi kasutades vabaloomingut viljelda, kartmata eksida.

Ikebana on iidne Jaapani lilleseadekunst, mis on lähtunud Buddhale lillede ohverdamise kombest. Algul, 7. sajandil, harrastasid seda üksnes mungad, kuid aastasadade jooksul hakkasid ka aristokraadid ja samuraid lilli vaasidesse sättima ja nende ilu nautima. Sellest meelistegevusest arenes 16. sajandiks looduse olemust sümboliseeriv iseseisev kunstiharu.

Esimene lilleseadestiil sai nimeks rikka ehk tatebana - seisvad lilled. Üks tolleaegsetest meistritest oli Sengy? Ikenob?, kelle nime kannab Jaapani vanim ikebanakoolkond.

Peagi tekkis range ja majesteetliku rikka stiili kõrvale lihtne ja loomulik nageire - sissevisatud lilled. 18. sajandiks kujunes nende kahe stiili põhjal uus, mida nimetati koolkonnast olenevalt sh?ka ehk seika - elavad lilled -, mis ühendab nageire lihtsuse rikka väärikusega. "See kolmele asümmeetrilisele oksale ülesehitatud vorm sümboliseerib taeva, inimese ja maa ühendust," selgitab Kotli õpilane tekstiilidisainer Elna Kaasik.

Sh?ka stiilis, mis kujutab valgusest, tuulest ja sademetest mõjutatud taime elu, selle tõuse ja mõõnu, on anum maa sümbol ja selle veepiirilt tõusevad taimed ühtse tervikuna, moodustades kompositsiooni tüve. Kõige madalam haru väljendab maa mõju, pikim kujutab taevast ja nende vahel olev kolmas, milleks on traditsiooniliselt kõige väljendusrikkam oks või lilleõis, kujutab inimest, tema püüdlusi ja otsinguid. Sh?ka on esimene stiil, millega hakkasid tegelema ka naised.

Alates 18. sajandist hakati lillekunsti nimetama ikebanaks, mis ei tähenda muud kui sh?ka ideogrammi jaapanipärane lugemine.

Selle stiili kõrvale tekkis 19. ja 20. sajandi vahetuses moribana - kuhjatud lilled - stiil, millele on iseloomulikud madal lai anum, kuhu taimed kinnitatakse kenzan'ile (roostevabast materjalist teravate nõeltega lillehoidjale). Kergesti omandatav moribana stiil on kõikjal maailmas võitnud suure poolehoiu oma lihtsuse ja looduslikkusega.

Ikebanal on palju reegleid, mida tuleb järgida. Kõige olulisem aga on anda seadele vähese taimmaterjaliga võimalikult sügav sisu.

Fotod: Meeli Küttim

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:40
Otsi:

Ava täpsem otsing