Pariisi positiivsed süstid

Võtsin seljakoti, panin mugavad kingad jalga ja hakkasin esimesel Pariisi-hommikul kl 8 Montmartre'i poole sammuma. Prantsusmaa pealinn on laupäeva hommikul imeliselt rahulik ja mõnus: inimesi vähe, tänavad puhtad ja vaiksed, alles ärgatakse. Siin-seal tehakse mõnusat kohvi, Boulangerie'st möödudes heljub vastupandamatut hõrku küpsetiste ja vaniljekreemi lõhna... Pool üheksa on juba varajased turistidehordid linna vallutamas ja kümneks on Pariis inimestega täitunud.

Pariisis ei saa mööda Louvre'i muuseumist. See on ohtlik, sest kes pole valmis, võib saada täieliku kultuurišoki. Mõtlesin, et suren sinna ajaloo ja ilu kätte! Tundub uskumatu, et seesama minu ees olev marmorist kilp või profiil suurest fassaadiornamendist on pärit Zeusi templist. Louvre'i lossis valitseb tohutu rikkus ja ilu, pea hakkab raudselt ringi käima. Tegin läbi kohustusliku marsruudi Milose "Venuse" juurest "Mona Lisani" ning Napoleon III ruumidesse ja läksin värsket õhku otsima.

Pariisis osteldes on eriti toredad valge kraega laitmatus ülikonnas kenad uksehoidjad, kes naeratavad ja ütlevad tere tulemast. Nad avavad ukse ja lahkudes ootavad sind ikka tagasi, soovides kena päeva.

Vahetult enne lennujaamarongile minekut hüppasin sisse Cartier' juveelipoodi. Kuna ma polnud riides nagu miljonäriproua, oli uksehoidja veidi hämmingus. Nähes aga teemantide sära mu silmis peegeldumas, muigas ta mõnusalt ja soovis pärast head reisigi. Üks Pariisi peatänavaid Champs-Elysees oli veidi pettumus. Kuna see on nii kuulus tänav, voorivad kõik sinna ja poed on enamasti räpased ning ülerahvastatud.

Suurlinnades tasub pöörata peatänavalt kõrvale ja avaneb hoopis uus linn. Nii satud kogemata peale mõnele väikesele sündmusele või muule lahedale asjale. Lisaks on Pariisis pea kõigil täielik anonüümsus. Võid tassida tohutut madratsit läbi vanalinna ja keegi ei kergita isegi kulmu. Kõik võivad olla nemad ise, kellelegi ei pea meeldima, keegi ei arvusta sind. Tundub, nagu oleks pariislane juba kõike näinud.

Omaette elamus on pühapäevahommikune missa Notre Dame'is. See katedraal on kunst keset linna. Iga nurk, iga millimeeter väljendab midagi, räägib oma lugu. Pühapäeva hommikul on seal aga rahulik. Mulle suured inimmassid ei meeldigi, seega on hea käia sellistes kohtades turistivabal momendil (kuigi olen ise ka turist). Eelistan suhelda kohalikega, näiteks sõbraga, kes on seal pikemalt elanud. Siis tunnen end veidi vähem turistina, liigun ise siia-sinna, ostan asju kohalikega samadest poodidest. Tunnen end tillukese osana linnast.

Pariisis tasub kindlasti külastada parke ja aedu. Mulle meeldib väga Louvre'i ees olev Tuileries' aed ja linna teises servas asuv Citroeni park. Pargid on Pariisis hästi hooldatud, pakuvad silmailu ja mõnusat olemise kohta. Neis on mugavad lamamistoolid, privaatsust pakkuvad hekiread, purskkaevu tiikidel sõidavad mängulaevad. Tule ja kohtu sõpradega, pea piknikku.

Üksi reisida on mõnus. Ainus, kellega arvestad, oled sa ise ja ainus, kes midagi vussi võib keerata, oled samuti ise. Tõsi, emotsioone ei saa kellegagi vahetult jagada, kui just juhuslikku vastutulijat või kõrvalolijat ehmatada ei kavatse.

Muidugi on ideaalne, kui mõni sõber on Pariisis pikemalt elanud ja viitsib teile linna näidata.

Autor: Susan Lahesalu