Vanad maalilised meiereid

Urmas Oja 30. november 2007, 00:00

Seksikas keskkond on traditsiooniliselt ikka linn. Siia kerkib fallilisi klaasist kõrghooneid, on kõikvõimalikke muid atraktsioone, mis pakuvad inimesele võimalust lugematuid erinevaid tegevusi toimetada. Linnas on põhiline küllus ja maksimaalne läbipõimunud funktsioonide mitmekesisus. Linlasele on seda kõike vaja, et linn linnana töötaks ja oleks hea ning huvitav elukeskkond. Räägitakse isegi ideaallinnadest, kus on absoluutselt kõik soovunelmate nüansid kaetud, kust ei olegi nagu mitte mingit põhjust väljuda.

Siiski tahab inimene, vähemalt eestimaalane, ikkagi linnakärast mõnikord eemale. Alati ei aita enam hapnikubaarid, jalutuskäigud linna suurimates parkides ega rannas lebamine.

Selleks otsitakse ilusaid looduskauneid paiku, unistatakse elust maal ja toidetakse seda unistust võimalusel aeg-ajalt kusagil oma suvilas viibimisega. Teinekord on kontrasti mõttes ikka hea kusagil võpsikus mõnes mahajäetud uberikus kükitada ja stiihiat tunnetada. Regulaarsema pelgupaigana linnasaginast hindab linlane ikka midagi tsiviliseeritumat, tuttavlikumat, mis oleks arhitektuurselt ja visuaalselt kvaliteetne.

Nii käib näiteks suur hulk inimesi uneleva siseturismi raames meie maale jäänud sadu mõisu vaatamas. Et kui saaks mõnda neist uue elu sisse puhuda, küll siis oleks seal hea elada ja vana mõisa ajaloolist aurat tunnetada. Väga vähestel õnnestub terve mõisasüda täiesti korda teha ja lisaks ka mugavalt tänapäevastada, peaaegu mitte keegi ei saa aga lõpuks selles uhkes mõisakompleksis elamisega hästi hakkama. Sest inimesel pole lihtsalt tänapäeval maal niisuguseid hooneid ja ruume tarvis. Lisaks ei ole see küll eriti privaatne ja rahulik ning ümbritseva maarahva huvi on "mõisniku" tegevuste suhtes alati kõrgendatud.

Meiereide ja koorejaamade puhul on tegemist küladesse ja kohalike arengute muutumisega mõnelgi juhul asulatest välja jäävate korralike hoonetega, mille projekti taga on ehitusinsenerid, paljudel juhtudel suisa elukutseline arhitekt.

Kui mõisad pärinevad ikkagi hiljemalt tsaariajast, siis põnevamad endised piimandushooned jäävad enamasti Eesti aega, mil riik ühispiimatalituste tegevust maal tugevalt julgustas. Tänaseks on meiereid ja koorejaamad arusaadavatel põhjustel oma algse tegevuse lõpetanud, paljud neist töötavad mõne muu tootmisettevõttena, mõnes paiknevad töökojad, sepikoda, klaasikoda vms, on poode jne. Suur osa seisab lihtsalt tühjalt, ent väga paljud on kohandatud ühepereelamuteks, kuna nende hoonete mastaap jääb täpselt ühe keskmise eramu või villa sarnaseks. Lisaks on nende maaliliste majakeste esimesel korrusel eksisteerinud küll tootmine, ent teine korrus ongi algselt elamispinnana projekteeritud. Tootmiskorrusel on keskse suurema toa, millest saab alati elutuba, kõrval jällegi mitmeid väiksemaid ruume, nii et ühe koorejaama kohandamine mugavaks maaelamuks on tõesti imelihtne.

Enne lehmapidajatele ehk siis eraomanikele kuulunud ühispiimatalituste teket veeti piim mõisameiereidesse, nii et kui imponeerib mõni vanem arhitektuuristiil, siis leiab sobiva meierei ka kaugematest sajanditest. Valik on selles suhtes tõesti lai - ka 1920.-30. aastatel ehitatud majad ei ole kõik sama vitsaga löödud. Enamik neist on küll tüüpprojektide alusel ehitatud, kuid on tänapäeva inimese pilgule kohe armsad ja maalilised, emotsionaalse arhitektuuriga majad. Neid vaadates läheb süda soojaks ja tulevad meelde vanad head ajad.

Paljud vanad väikesed piimandushooned on maa-asulates hästi äratuntavad, kuna on sageli kuidagi kõige konkreetsema arhitektuuriga, sellised selged ja läbitöötatud hooned: piima vastuvõtuplatvorm ees, selle taga keskne aken ühe uksega mõlemal pool. Veelgi selgemalt tuleb vanade meiereide ja koorejaamade kvaliteet esile, kui nad on olnud rajatud omal ajal tähtsamate teede äärde, ent on jäänud tänaseks asulatest ja maanteedest täiesti eemale. Sellised justkui eikuskil seisavad tsivilisatsiooni monumendid ongi kõige südantsoojendavamad leiud. Neist saaks uhked ja privaatsed elamised.

Olles tänaseks käinud koos kolleeg Martin Jänesega muinsuskaitseameti tellimusel Harjumaa, Raplamaa, Järvamaa ja Lääne-Virumaa meiereid ja koorejaamad läbi, on üldpilt lootustandev. Meiereid on maalilised nagu väikesed mõisad, ent pole nii kapriissed elada ja pidada nagu vanad häärberid.

Ja kui otsida maalt mingeid muid analoogseid ajalooga hooneid, millest kodu kohandada, siis võibki tihti pika ninaga jääda. Sest paljud vanad majad on liiga lihtsad, kuurilikud nagu vanad aidad, teised on jälle liiga suured või liiga spetsiifiliselt omafunktsioonile vastavalt ehitatud nagu näiteks vesiveskid. Teised on jällegi arutult suured nagu vanad koolimajad või rahvamajad, milles keegi küll ometi oma kodu ei näe. Nii ongi meiereid ja koorejaamad tänaseks veel alaavastatud potentsiaaliga majad, mis ootavad hoolikat kohendajat. Viimane saab tänutäheks selge projektiga vana maja, millel on ajalugu, mugavused ja mis on maapiirkonnas ka äärmiselt esinduslik.

Omaaegsest aktiivsest piimandustegevusest annab veel tänagi tunnistust võrdlemisi tihedana säilinud piimandushoonete võrk.

Ehkki mõisates algas aktiivsem piimandustegevus juba 19. sajandi keskpaiku ja esimesed talumeiereid asutati sama sajandi lõpu poole, langeb lõviosa piimatalituste rajamine talurahva piimandusliku ühistegevuse kõrgaegadesse - Esimese maailmasõja eelsetesse aastatesse.

Eesti esimene tegutsev ühispiimatalitus asutati Imaveres 1908. Teine, eriti intensiivne laine jääb 1920. aastate keskpaika ning II poolde.

1920ndatel hakati looma ka koorejaamu - madalama astme piimandusasutusi, kus meiereidest erinevalt ei valmistatud võid, juustu ega muid piimatooteid, vaid üksnes kooriti talunikelt laekuv piim ja saadeti koor edasiseks töötlemiseks lähimasse meiereisse.

1930. aastate alguses hakkas piimatalituste arv kahanema, sest esialgse entusiasmiga oli neid mõnelgi pool asutatud tihedamalt, kui läks tarvis ümbruskonna talude piimatoodangu realiseerimiseks.

1930. aastatel välja kujunenud piimandusettevõtete võrk püsis ligikaudu samas mahus ka Teise maailmasõja järgsetel aastakümnetel, tehes läbi küll mõningaid reorganiseerimisi. Sedamööda, kuidas piimasaaduste tootmine koondus üha enam suurtesse tööstusettevõtetesse ja transpordivõimalused täienesid, hakkas väiketootmisettevõtete võrgustik 1960.-70. aastatel järk-järgult kokku kuivama enamasti järgmise skeemi alusel: meiereist saab kõigepealt koorejaam, seejärel piima vastuvõtupunkt ning lõpuks ootab ettevõtet sulgemine.

Fotod: Urmas Oja

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:40
Otsi:

Ava täpsem otsing