Laupäev 25. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kaubamärgi paneb rõivale odav tööjõud

Ain Alvela 03. detsember 2007, 00:00

Hiinas või mõnes Kaug-Ida riigis toodetud kaubaga võrreldes on õmblustöö Euroopa tehastes kordades kallim. Kui veel paari-kolme aasta eest oli Vana Maailma rõivatööstuse trump kõva kvaliteet, siis nüüdseks on õmblustöö tase ka Aasias tugevnenud.

Kaardile tekib üha rohkem tootjaid, kes keeruliste disainilahenduste valmistamisega üha kvaliteetsemalt ja kiiremini toime tulevad. Euroopas on suhteliselt odav õmblustööd teha nn Idabloki riikides, samuti Portugalis ja Türgis.

Aasia odav tööjõud muudab praegu allhangetele või kaubamärgita rõivatoodete valmistamisele keskendunud Euroopa firma konkurentsis püsimise igas mõttes keeruliseks. Neil tootjatel, kel oma kaubamärgid olemas, kuid puudub jaepind, on omakorda probleemiks sõltuvus jaekaupmehest, sest viimane kaupleb hinnaga ning teenib sageli müüdavalt kaubalt rohkem kui selle tootja.

Nende riskide maandamiseks tegi kodumaine rõivafirma Baltika maailma juhtivaid rõivatööstureid eeskujuks võttes strateegilise kannapöörde ning võttis kasutusele siinmail uudse ärimudeli. Selle sisuks on lahtiseletatult see, et ettevõte mitte ainult ei tooda või ei müü, vaid juhib kogu protsessi, milles on ühendatud rõivakollektsioonide loomine, tootmine ja jaekaubandus. Sama mudelit kasutab näiteks maailmakuulsaid kiirmoe kaubamärke Zara, Massimo Dutti, Pull&Bear jt omav Hispaania rõivalooja Inditex.

Viimaste aastate trend näitab Eesti rõivaettevõtetes tehtava allhanketöö pidevat vähenemist. Ühest küljest on see tingitud sellest, et meie firmad püüdlevad sõltumatuse ja tugevama jalgealuse saavutamiseks siiski oma toodete valmistamise poole, teisalt on siinsete õmblejate palk jõudnud tasemele, millest alates see ei tundu allhanke tellijatele enam atraktiivne.

Siiski ei pea edu saavutamiseks tingimata oma kaubamärke või jaemüügivõrgustikku välja töötama. Eesti Rõiva- ja Tekstiililiidu juhatuse esimees Meelis Virkebau näeb Eesti ettevõtete konkurentsis püsimise võimalust ka väga kindla ja tulemusliku strateegia väljatöötamises. See strateegia peab hõlmama nii tootmist, tarneid kui jaemüüki.

"Kui Eesti firmal õnnestub ennast mõnda suurde jaemüügivõrku sisse süüa ning toota selle jaekaupleja märgi all, olla paindlik ja usaldusväärne, siis peaks olema ka edu tagatud," arvas Virkebau. "Näiteks tekstiilitööstuse poolelt Wendre, kes alustas väga efektiivse tehase rajamisest Pärnusse, mõtles põhjalikult läbi oma logistika, pani paika toorainetarned ning on praegu Eesti üks kiiremini müügikäivet suurendav ettevõte."

Kodumaise rõivaettevõtte Baltika Mosaic, Baltman, Ivo Nikkolo ja Monton kaubamärkidega toodetest valmib Eestis kolmandik.

Ettevõtte peakorter asub Eestis, kuid kaubamärgid levivad seitsme riigi turul, kokku on Baltika brändidel üle 120 poe. Suurenev müügipind kergitab toodangumahtusid, mis kasvavad 25-30% aastas. Baltikal on Eestis mitu õmblusvabrikut, kuid paisuvad mahud suurendavad allhangete osa.

Kodumaal toodetakse kvaliteetsem osa kollektsioonidest - Baltmani ülikonnad, Ivo Nikkolo, Montoni ja Mosaici kostüümid, püksid, pintsakud ning mantlid. Ülejäänud kaup, näiteks kudumid, teksad, kotid, kingad ja aksessuaarid, mida Eestis tehnoloogia puudumise tõttu toota ei saa, valmivad Euroopa ja Aasia tehastes. Montoni ja Mosaici allhankemaad on peamiselt Türgi ja Hiina, Ivo Nikkolol Itaalia.

Allhankena ostetakse õmblustööd, mitte loomingut - kõik disainid on välja töötatud Eestis. Väljaspool Eestit Baltikal ühtegi vabrikut pole ja neid rajada ei plaanita.

Pean rõivatootmises majanduslikult kõige otstarbekamaks kombineeritud lähenemist.

Näiteks meeste päevasärke on odavamaid ja kallimaid, neid on õmmeldud odavamast ja kallimast kangast, on moodsa ja vähem moodsa lõikega. Ka töö kvaliteet võib erineda. Ühtesid õmmeldakse ettevõtte oma vabrikutest, teisi tellitakse mujalt. Eks ettevõte peab enda jaoks ise leidma, kuidas, mida ja kus on mõttekas teha või kellelgi teisel teha lasta.

Üldiselt võib öelda, et vaba aja rõivad ja kaup, mida müüakse nn supermarketites või postimüügikataloogide vahendusel, on toodetud odavama tööjõuga piirkondades. Aga kui tootele läheb peale juba tootja brändinimi või seda soovitakse müüa soliidses butiigis, valmistatakse need reeglina firma oma vabrikus.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing