Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kui pappi pole, kasuta plekki
Kohe mure selle kommentaari kirjutamisega. No mida sa hing ikka aastalõpu sagina eel oskad tarka kirja panna. Jõulud juba käega katsuda ja inimestel pead kingimõtteid täis. Hakkajamad saavad loodetavasti kingiks uue kodu.
Aastale tagasi vaadates ja külastatud kodude peale mõeldes tuleb tunnistada, et sellised lollehitamise ajad hakkavad meil tasapisi ümber saama. Üha enam kulutatakse aega hoone kavandamisele, aina läbimõeldum on materjalivalik.
Sellist priiskamist, et mul on nüüd hunnik pappi, ehitage mulle üks tornide ja paarikümne toaga maja, enam naljalt ei kohta. Piisab meile lollidemaa majamonumentidestki. Aga eks need eeskujud ole meist edasi ida suunas liikunud.
Novembri alul Narvas käies üritasime leida miljonivaatega jõeäärsest piirkonnast uusi eramuid. Eramuid ei leidnud, aga miljonid vaatasid vastu küll. Seda aga hoopis Jaanilinna-poolselt kaldalt. Sealpool ei oldud rahaga piparkoogimajakesi meenutavate häärberite puhul kokku hoitud.
Omaette vaatamisväärsus on kindlasti ka Ida-Virumaa linnade lähedusse kerkinud suvilakooperatiivid. Hooned on seal enamasti ehitatud materjalist, mida parajasti võimalik hankida oli. Lõppes üks otsa, ei kaotatud pead, vaid jätkati järgmisega.
Plekk tundub sellistes suvilapiirkondades üks armastatud materjal olevat. Sellega saab katta seinu, katuseid, rääkimata siis sellest, et plekist saab ka aedu teha. Katusepleki pakkujad on vist osa kasutusvõimalusi lihtsalt tähelepanuta jätnud.
Traditsiooniliselt teeb ka Oma Maja kuukiri väikese pühadepausi, et aasta alul taas vanade ja kobedate ning uute ja huvitavate teemadega jätkata. Kaunist jõulukuud ja taaskohtumiseni veebruaris 2008.