Noorusseikluste kaudu soliidseks sõitjaks

Mari Rahumägi mäletab oma esimest autot hästi: "See oli Datsun, mille ostsin veel ülikoolipäevil Soomest 2000 FIMi eest. Korjasin kümme päeva maasikaid ja oligi autoraha käes."

Omaette katsumus oli aga auto toomine Tallinna. Et kogu raha läks auto soetamiseks, siis laevapileti jaoks enam ei jätkunud ja Mari pidi üksinda Peterburi kaudu Eestisse sõitma.

Sõiduoskus polnud tüdrukul tollal veel eriti hea, kuid hommikul kell kümme hakkas ta Helsingist sõitma ja järgmisel hommikul kell kuus jõudis Tallinna. See on üks pöörasemaid asju, mis Marile autosõiduga seoses meenub. "Eriti arvestades, et Datsun oli poole aasta pärast nii otsakorral, et tuli vanarauaks anda," on Mari oma noorusuljusest tagantjärele üllatunud.

Hiljem on ta autosid endale valinud nii emotsionaalsetel kui ka praktilistel kaalutlustel - vahel saab ostuhetkel võidu üks, vahel teine. Praegu sõidab Mari maasturiga Cadillac SRX ja seda eelkõige turvalisuskaalutlustel, sest igapäevane tee kodust tööle viib mööda linnaväliseid kesiseid teid. Rasketele teeoludele lisaks kohtab seal ka ohtralt vanade BMWde roolis kihutavaid nokkmütsidega uljaspäid. Muidu on aga Cadillac nagu Ameerika auto ikka - mõnusalt pehme ja mugav bensiinirüüpaja.

Marile on auto eelkõige vahend, millega peab saama mugavalt ja turvaliselt punktist A punkti B. Seetõttu peab auto olema heas tehnilises korras, vastama pere laste arvule ning igapäevastele vahemaadele. Mingil juhul ei viitsiks Mari oma niigi vähest aega raisata katkisele autole.

Mari mäletab, et kunagi ostis ta kasutatud Ameerika Volvo, mis keeldus talvel käivitumast. "Sellest oli küll palju "rõõmu", kui auto seisab garaažis, aga sõita pole ikka millegagi," meenutab ta oma raskeid olukordi varasemate autodega. "Ka pole minu jaoks võõras nõukogude aja bensiinikriis, mil tuli 20 liitrit kütust kanistrisse varuda ja siis keset maanteed see paaki kallata."

Sellest ajast on aga õnneks palju muutunud. Nüüd tunneb Mari rõõmu tehnikast, mis võimaldab teha vajalikke kõnesid autoroolis hands free'ga. Samuti naudib ta võimalust panna auto hommikul toast nupuvajutusega soojenema, ilma et peaks lõdisedes esiklaasilt jääd kraapima. Ka navigatsiooniseade on välismaal liigeldes saanud talle asendamatuks abimeheks.

"Unistan, et mul võiks kunagi olla Tesla Roadsteri laadne elektriauto, kuid esmalt peaksid meile tekkima ka augu- ja pikirööpavabad teed, kus sellega oleks võimalik sõita," hoiab innovaatikahuviline Mari jalad siiski kindlalt maas.

Senistest autodest on Mari lemmik kabriolett-Saab, mis oli üllatuskingitus mehelt ja seisab senini garaažis. "Pole midagi mõnusamat, kui eestimaiste harvade päikeseliste ilmadega katus alla lasta, päikeseprill ninale pista ja lihtsalt sõitu nautida," õhkab ärinaine.

Loomulikult on pika sõidustaažiga Maril tekkinud liikluses aeg-ajalt ohtlikke olukordi, kuid ta on suutnud neist edukalt välja tulla. "Olen suhteliselt rahulik sõitja ja pigem jään minuti-kaks hiljaks, kui et hakkan autoroolis tõmblema. Üritan hoida pikivahet, et ei peaks liigselt närvitsema olukordades, mis pole seda väärt," iseloomustab naine oma sõidustiili. Pea paarikümneaastasele juhistaažile vaatamata pole Mari omal süül liiklusõnnetusse veel sattunud, ainult üks kord sõideti talle libedaga tagant otsa.

Foto: Erik Prozes