Süda peab otsusega rahul olema

Aasta oli 1997, selleks ajaks oli pere elanud Rootsis seitse aastat. Abikaasal oli hea töökoht, lapski sel maal üles kasvanud. Ainus, kellel rahulolematus hinge piinas, oli Anu ise. Kuigi naine oli Rootsis magistrikraadi kaitsnud, kartis ta ikkagi, et võõral maal tal karjääri teha ei õnnestu. Tagantjärele raske öelda, kas kiiva kiskunud abielus mängis oma osa ka eneseteostuse probleem.

Võõral maal kiiresti sisse elanud abikaasa heitis naisele ette, et ta ju õieti ei proovinudki läbi lüüa. Majandusharidusega Anu aga kartis, et ei suuda sammu pidada Rootsi noortega, kelle jaoks on loomulik aastaid CVsid saata ja seni, kuni ihaldatud töökoht leitakse, töötu abirahast elada. Vaim polnud selleks lihtsalt valmis, arvab ta oma toonase olukorra kohta täna. Oli hoopis hirm, et 30selt tuleb sama hästi kui pensionile jääda. Kindlasti mingit tööd oleks ta lõpuks leidnud, usub naine, kuid vaevalt see tema ambitsioone rahuldanud oleks.

Nii tuli siiski raske otsus kodumaale naasta vastu võtta. Mees jäi Rootsi maha, laps tuli Eestisse kaasa. Täna usub ta, et kuigi algul oli raske uuesti kohaneda - polnud ta ju vabas Eestis elanudki - oli siin siiski oluliselt lihtsam kanda kinnitada. Anu kandideeris kohale Tallinna Piimatööstuses. Ta on kindel, et sellise suure tööstuse kvaliteedijuhiks poleks ta Rootsis kindlasti mitte saanud.

Vabas Eestis polnud Anu elanud, kõike tuli hakata õppima alates pisiasjadest. "Rootsis näiteks teadsin, kust lapsele riideid saab osta," räägib Anu, Eestis tuli hakata maailma avastama. "Lapsele oli raske selgitada, miks Eestis on teed katki, miks praht vedeleb maas ja miks koerad on tigedad," meenutab naine esimesi tagasitulemisega kaasnenud muljeid. Kerge šokk oli ka see, kui vastses töökohas töövestluse käigus palganumbrist juttu tuli. Anu mõtles, et stipendiumi suurust summat võiks ikka ehk küsida. Nagu selgus, oli see utoopia, sest kui stipendium Rootsis oli ümberarvestatult umbes 15 000 Eesti krooni, siis palgad Eestis küündisid sellest summast toona vaevu pooleni.

Rootsist äratulekut pole Anu tänaseni kahetsenud. Toonane abielu jooksis küll karile, aga tõenäoliselt oleks juhtunud see niikuinii. Küll aga hakkas ta pärast seitse aastat piimatööstuses puudust tundma rahvusvahelisest meeskonnast. Selgus, et Põhjamaade kontsern Fazer otsis Eestis personalijuhti. Piimatööstuses lõpuks administratiivdirektorina töötanud Anu jaoks tähendas see karjääriredelil küll sammu tagasi, kuid naine sai, mida hing oli igatsenud. Uus töökoht tähendas tihedat suhtlemist Läti, Leedu, Soome ja Rootsi kolleegidega ja see oli huvitav - oli kellelt õppida, kellega mõtteid vahetada. "Uskusin, et saan uue kogemuse ja nii see ka oli. Kuid väga kahju oli lahkuda piimatööstuse meeskonnast, mis oli haruldaselt tore."

Anul on oma meetod, kuidas raskete otsuste tegemisega toime tulla. Kõigepealt tuleb idee iseendale maha müüa, uskuda sellesse. Paigas peab olema ka kaugem eesmärk, kuhu on vaja jõuda. "Püüa olla enda vastu aus, sea esikohale see, mis on oluline. Kui need kaks asja on olemas, ei ole ülejäänu enam nii raske." Siiski puudutavad rasked otsused enamasti mitut osapoolt ja järgmine raske samm on oma tõe väljaütlemine.

"Vahel tuleb leppida sellega, et olukord ongi keeruline, et head lahendust polegi," selgitab Anu. "Siis tuleb teist osapoolt austades öelda, kuidas asjad on." Kerge öelda, raskem teha, tunnistab ka Anu ise. Siin aitab aga see, kui mõelda, et väljarääkimise hetk võib küll raske olla, kuid lõppkokkuvõttes on see ikkagi lihtsam variant.

"Sellega ongi nii, et kunagi ei tea, kas asjad lõpevad pärast otsustamist hästi või halvasti. Sa pead riskima," ütleb Anu. Nagu elu on tema puhul näidanud, läheb üldjuhul kõik hästi. Kuigi algul võib minna hoopis raskemaks. "Siis aitab see, kui endale meelde tuletada, et tegemist oli ju minu enda valikuga." Ja mis veel oluline: "Kuula mõistusega oma südant: süda peab tehtud sammuga rahul olema. Vahel tundub mõistusega võttes, et otsus pole mõistlik. Kui aga süda ütleb, et asi on õige, ei tohi järele anda. Elu on näidanud, et rasked asjad lahenevad nii, nagu seda ei oleks osanudki ette välja mõelda. Tuleb olla valmis millestki loobuma - ja asjad lähevad heaks tagasi."

Foto: Erik Prozes