Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Endlas kaks uut lavastust korraga
Komöödia keskmes on kolm väga erisuguse loomuga meest: sõjaväelane, professor ja ärimees, kes jäävad erinevatel põhjustel terveks ööks kinni samasse ruumi.
Lõpuks saabub sinna ka keegi saladuslik Naine ning sunnib mehi mõtlema, kas tegemist on ikka koristaja või äkki hoopis Kõigekõrgema endaga?
"See on komöödia, mis on parimas mõttes vaimukas," kiitis lavastaja Tiit Palu autorit, kes on näitemängu kirjutanud situatsioonikomöödiat parodeerivas võtmes.
Luigi Lunari nimi pole eesti teatrisõbrale ilmselt võõras, Tiit Palu on tema näidendeid, sealhulgas "Kolmekesi kahevahel" (1998. a Vanemuises -toim.) varemgi lavale toonud. Endla teatris etendus tema lavastatud "Senaator Fox" (2000) ning Rakvere teatris "Kaunitar ja Koletis" (2001).
Toonase "Lunari triloogia" parimaks pidas teatrikriitik Pille-Riin Purje just "Kolmekesi kahevahel", mis on ühtlasi ka Lunari populaarseim näitemäng.
Lavastaja Sven Heibergi sõnul jutustab meediamuinasjutt "Electronic City" loo tänapäeva inimestest, kelle elutempo üha kasvab ning maailmast, kus näilise vabaduse sees leiad end pidevalt tegutsemas ikkagi kellegi teise reeglite järgi, mis ei arvesta su enda huve ja vajadusi.
Loo peategelased on kaks noort inimest: aastaringselt reisil viibiv ärimees Tom ja liinitööline Joy, kes ei pea ühtegi töökohta üle paari nädala. Nad kohtuvad juhuslikult lennujaamas ja armuvad.
Pidev eemalolek teineteisest jätab nad aga endiselt üksildaseks. Ainus side armastajate vahel on kas digitaalne - arvuti ja mobiiltelefoni vahendusel või põgusad kohtumised erinevate lennujaamade kohvikutes.
Sven Heibergi hinnangul on suhtlemine MSNi või SMSi vahendusel igal juhul parem kui üldse mitte suhtlemine, küll aga ei suuda miski inimesele asendada vahetut ja siirast silmast-silma suhtlemist. Seega võib "Electronic cityt" pidada ka ohudraamaks.
Meediamuinasjuttu defineeris Heiberg enda jaoks kui meedia jutustatavaid väärtushinnanguid ja vaatenurki. "Miks on meil vaja teada kõike näiteks tõsielusarja kangelastest, aga mitte mõnest teisest küsimusest, mis meile eluliselt palju olulisem võib olla," selgitas lavastaja.
Autor: Ülle Hallik