Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Hambaravi amputeerimisega
Kuulsin tuttavalt eelmisel nädalal koledat lugu. Läks tema mõne aja eest hambaarstile tavapärasesse kontrolli. Kõik oli justkui korras, leiti vaid väike augualge. Ent puurides läks asi hulluks. Auk läks aina sügavamale, hamba alt leiti mädakolle ning vahepeal tuli süsti teha, et mu tuttav puurimist üldse taluks. Asi lõppes närvi väljatõmbamise, poole hamba kaotuse, valuvaigistite ja antibiootikumidega.
Samasugune hirmu ja jälestustundega segatud võdin tekkis mul kolmapäeval Villu Reiljani advokaatide kirja lugedes. Jälle olla keegi kelleltki altkäemaksu nõudnud, keegi olnud valmis seda maksma. Ja need "keegid" ise ei tea muidugi asjast midagi. Kui keegi üldse milleski süüdi on, siis kallutatud jõududega struktuurid ja üles ässitatud ajakirjandus. Nii unustatakse, et ei tasu peeglisse sülitada, kui endal nägu viltu peas.
Altkäemaksuskandaal koos kõigi osalistega, kes oleks justkui auväärseil kohtadel lugupeetud kodanikud, on sedasorti mädakolle, mida närvi väljatõmbamise ja valuvaigistitega enam ei ravi. Läheb vähemalt terve hammas koos naabritega. Või tuleb hoopis ühiskondlik amputeerimine ülaltpoolt kaela.