Sõit Lõuna-Ameerika helkivail vasemägedel

Raul Veede 07. detsember 2007, 00:00

Lõbustusparkides on hulk atraktsioone. On karussellid, on vaateratas ja õuduste koobas. Kuid enesest vähegi lugupidavas lõbustuspargis on igal juhul ka ameerika mäed: õhus rippuv sürrealistlikult väändunud rööpapaar, võimalus loksutada oma sisikond segi, tunda käega katsutavat hirmu ning sõidu lõpus värisevi jalu istepingini tuterdada. Tõsi, lõbustuspargi atraktsioon algab ja lõpeb samas kohas. Päris elus liigub rong järsult nii üles kui ka alla, ent tugevate närvidega reisija lõpetab tihti alguspunktist kõrgemal.

Ma pole päris tüüpiline majanduslehe rubriigiinvestor. Pole mul majandusharidust ega oskusi ettevõtete fundamentaalanalüüsiks. Teadmised börsist ja rahandusest olen omandanud ise, lugedes raamatuid ja internetiartikleid, majandusuudiseid toimetades ning börsitoimetuse jutte pealt kuulates. Algkapitalini jõudsin Eestile tüüpilisemalt, müües tüki esivanemate pärandatud maad.

Olen kaubelnud tosina aktsiaga. Alustasin pankade soovituste põhjal, SEB ja Hansapanga fondidest. Ent mõne aja pärast tekkis tootlusi võrreldes tunne, et viimase börsibuumiga on paljud aktsiad kiiremini kosunud. Ehk lõikaksin investeeringuid ise juhtides turu tõusust enam kasu? Jätkasin börsil kaubeldavate regionaalfondidega, keskendudes järsult üles liikuvatele maadele: Lõuna-Aafrika, India, Brasiilia, arenevad turud... Omandasin kogemusi ja leidsin julgust üksikaktsiate juurde siirduda.

Püüan hinnata ettevõtteid eelkõige terve mõistuse ja tehnilise analüüsiga. Tõsi, see pole kõige mõistlikum viis. Ent olen ajapikku mõistnud, et ei aastatepikkuse horisondiga investeerimiseks ega ka päevakauplejana tundide kaupa signaalide jälgimiseks pole mul kannatust. Nii on mulle vastuvõetavaim mõnepäevase kuni paarikuuse vahemiku ulatuses spekuleerimine. Mõni minuvanune ehk mäletab veel lapsepõlvest jutte, kui pahad inimesed olid noorel Nõukogude Venemaal NEPi ehk Uue Majanduspoliitika ajal spekulandid - ümarais kaabudes ja mustades mantlites härrad, kelle süüks sai ajada kõik hädad. Nüüd olen minagi selline, ainult ilma ümara kaabuta.

Southern Copperi avastasin klassikalisel viisil: targemate jutust. Uurisin ettevõtte tausta ja tulemusi, aktsia käitumismalle ning kauplejate arvamusi. Üllatav oli, et näiteks investeerimisportaalis Motley Fool kiideti teda lausa aastate vältel. Ka on PCU olnud stabiilselt üks paremaid dividendiaktsiaid, mida USAs kaldutakse pidama ettevõtte tugevuse tunnuseks - praeguse seisuga 7,5% aastas. Tänavu on aktsia kerkinud 102%.

Southern Copper on vasekompanii, millele kuuluvad kaevandused Peruus ja Mehhikos. Vase hulk on lõplik, juurde teda ei kasva. Seepärast võib arvata, et tõeliselt pikas perspektiivis aktsia hind naljalt ei lange.

Kindlasti peab spekulant jälgima uudiseid. Streigiteated võivad esimese hooga ehmatada, kuid kuni streik firmat ei kahjusta, on see aktsiale hea: tootmise langus tõstab tooraine hinda ning kokkuvõttes kasum tõuseb. Southernil on kena komme jõuda kaevuritega kompromissile, ka toetab neid Peruu valitsus - on ju vask maa tähtsamaid ekspordiartikleid.

Muidugi pole ma praeguseks nii tugevas plussis, kui võinuks unistada. Samas püsin siiski kasumis ja arvan, et langusele järgneb tõus. Kui olen piisavalt nutikas ja kiire, suudan kaotused tasa teha.

P.S. Kirjutades jälgisin teises brauseriaknas aktsia hinda. Et see hetkeks tõusis, kuid trend ei tundunud piisavalt tugev, andsin poole loo ajal väikese varuga müügikäsu. Nüüd olen u 600 dollari võrra jõukam ning kui raha kolme päeva pärast arvele laekub, uurin taas PCU graafikut.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:13
Otsi:

Ava täpsem otsing