Eesti rikkaimad läbi sajandite

Võttes aluseks ainuüksi maavalduste pindala, võib väita, et kõige rikkamaid tasub otsida omaaegsete ülikute hulgast, kellele teatud ajahetkel kuulusid mitmeid maakondi hõlmavad territooriumid. Kui teisaldada piiskop Jakobile, Poola suurhetmanile Jan Zamoyskile ja Rootsi krahvidele De la Gardiedele kuulunud hektarid maa praegustesse hindadesse, ületavad need tänase esirikkuri kasiinoärimehe Armin Karu varanduse 2-3 korda. Sama arvestuse kohaselt jääb Stackelbergide aadlisuguvõsale kuulunud 49 mõisa maa väärtus napilt Karu varandusele alla.

Ühtset rikkurite TOPi läbi sajandite Äripäev koostada ei söanda. Seda peamiselt põhjusel, kuidas teisaldada eri sajanditel oluliseks peetud varandust ühtsesse vääringusse. Kuidas võrrelda viikingiaegset orja ja tänapäevase börsfirma aktsiat ühe ning vastuvaidlematu mõõdupuuga?

Sestap tutvustame läbi sajandite rikkurite TOPi asemel rikkamaid persoone ajastute kaupa. Et teatud aeg-ruumis tegutsenud inimeste tegevust ja rikkuse taset vähegi võrrelda, oleme konkreetseid arhiividokumente aluseks võttes koostanud siiski mõned pingeread - näiteks mõisnikele kuulunud maade suurust või nõukogude võimu poolt natsionaliseeritud aktsiate väärtust silmas pidades.

Ainuüksi viikingiaegseid münte on Eesti aladelt leitud üle paarikümne tuhande, lisaks muud aardeleiud. Kõik see tõendab, et juba kaugel viikingiajal olid siin mail oma rikkurid, kelle varandus kosus paljuski tänu Eesti soodsale asendile kaubateede suhtes.

950. aastal mattis keegi Saue mees maha kaks potitäit hõbemünte ja hõbevõrusid, kokku umbes kümme kilogrammi väärismetalli. Selle raha eest võis ta tol ajal osta sada mõõka või mitukümmend ratsut või orja-orjatari.

Ilmselt ühed rikkamad mehed 12.-13. sajandi vahetusel olid Turaida liivlaste vanem Kaupo (srn 1217) ja latgalite vanem Thalibald. Kaupo reisis 1203. aasta kevadel Saksamaa kaudu Rooma, kus paavst kinkis talle sada kuldraha ehk 450 grammi kulda, mis vastas umbes viiele kilogrammile hõbedale.

Kui Kaupo kaotas oma vara liivlaste eest Riiga põgenedes, siis Thalibald loovutas oma vara. Tõsi, mitte vabatahtlikult. Nimelt võtsid sakslased ja ugalased Thalibaldi 1215. aastal kinni, küpsetasid teda elusalt ja pressisid välja 50 oseringi ehk kokku viis kilogrammi hõbedat.

Saare-Lääne piiskop Jakob maksis aastatel 1322-1337 Rooma kuuriale igal aastal 1300 floriini ehk peaaegu sama palju, kui maksid Riia, Tartu, Tallinna ja Kuramaa piiskopid kokku. Kui arvestada, et piiskoppide maksu normiks oli kolmandik sissetulekust, küündis Jakobi aastatulu 3900 floriinini ehk hõbedasse arvestatult 138 kilogrammi.

Saare-Lääne piiskopkonna suurus oli umbes 7600 km" (760 000 hektarit) ehk veidi üle poole praeguse Hiiu, Saare, Lääne, Pärnu ja Rapla maakonna kogupindalast. Arvestades praeguseid tehinguhindu, võiks piiskop Jakobile kuulunud metsa- ja põllumajandusmaa väärtus olla hinnanguliselt 12,4 miljardit krooni.

Tänutäheks Poolale alistatud Liivimaa olude korraldamisel läänistas Poola kuningas suurkantslerile ja -hetmanile Jan Zamoyskile (1542-1605) 1588. aastal Tartu staarostkonna.

Zamoyski aastatulu ületas 17. sajandi algul kokku 164 000 floriini ehk hõbedasse arvestatult ligi 3300 kilo. Et tegu oli väga suure tuluga, näitab võrdlus Poola kuningaga, kes teenis 16. sajandi lõpus aastas kokku 386 000 floriini.

Suured olid ka Zamoyski kulud. Näiteks kulutas Zamoyski aastatel 1579-1582 toidule 27 421 floriini, millest vürtsidele (pipar, safran, ingver jm) kulus 2545 floriini, maiustustele (apelsinid, martsipan, kompvekid jm) 1008 floriini ja jookidele (veinid, õlu, mõdu jm) 3186 floriini.

Metsa- ja põllumaa ostu-müügitehingute praeguste keskmiste hindade kohaselt võiks 6572 ruutkilomeetri suuruse Tartu staarostkonna maa hinnanguliseks väärtuseks arvestada 11,2 miljardit krooni.

Rootsi aadlisuguvõsale De la Gardiele kuulus 1620ndate aastate paiku Harjumaal ja Läänemaal kokku 13 mõisat, Haapsalu linna ümbrus, pea kogu Noarootsi kihelkond ja suur osa Hiiumaast.

Rootsi kuningas Gustav II Adolf läänistas Eestimaa kindralkuberneriks ja Tallinna asehalduriks määratud Jakob De la Gardiele 1624. aastal Viljandi koos staarostkonnaga. 20 aastat hiljem doneeriti talle Muhu ja Pöide mõisad.

Tema poeg Magnus Gabriel De la Gardie sai donatsioonikirjadega 1646-1648 aastal kümnekonna kroonumõisa omanikuks Saaremaal ja 1648. aasta lõpus lisas oma valdustesse Kuressaare.

Kuus aastat hiljem pidi ta kuninga Karl X Gustavi otsusega loovutama oma Saaremaa valdused troonist loobunud kuninganna Kristiina ülalpidamismaadeks. Vastutasuks sai ta 1661. aastal Pärnu krahvkonna (ilma linnata). Arvestades, et De la Gardiedele kuulus 17. sajandi esimesel poolel kokku ligi pool miljonit hektarit maad, on selle hinnanguline väärtus täna umbes 8,1 miljardit krooni.

Tallinna kaupmees ja raehärra Johann Selhorst (srn 1536) moodustas oma Lübecki ja Amsterdami äripartneritega kaubaühinguid, mille kapital võis ulatuda paarisajast Riia margast mitmete tuhandeteni markadeni. Testamendi järgi annetas Selhorst eraisikutele, Tallinna hoolekandeasutustele ja kirikutele kokku sularaha üle 13 000 Riia marga ehk hõbedasse arvestatult 130 kilo.

Ordurüütel, Järva foogt ja elu lõpul lühikest aega ka Viljandi komtuur Heinrich von Thülen (srn 1556) toetas Kuramaa hertsogit ja Liivimaa ordu juhti raudrüüde, hõbenõude, riiete ja hõbekettidega. Vanaduspõlves annetas 10 000 marka Tallinna vaestehoolekandeks.

Tallinna mündimeistri Urban Dene (srn 1560) pärandi suurus puhtasse hõbedasse arvestatuna oli aga umbes 2 tsentnerit.

Stackelbergid olid suurimad mõisnikud

Kui arvestada, et Esimese maailmasõja järgseil aastail müüdi Eestis mõisaid hinnaga umbes üks hektar 120 hõberubla, võis aadliperekonnale Stackelbergidele kuulunud mõisamaa koguväärtuseks olla hinnanguliselt 30 miljonit hõberubla.

Stackelbergidele kuulus võõrandamise momendil pretsedenditult kõige enam mõisamaad - 250 131 hektarit ehk ligi kümnendik mõisate kogumaast. Suguvõsa omandis oli tol hetkel 49 mõisat ning mõisaomanikuks võis end nimetada 34 Stackelbergi.

Arvestades metsa- ja põllumaa praeguseid keskmiseid tehinguhindu, võiks Stackelbergidele kuulunud maa koguväärtuseks rehkendada koguni 4,1 miljardit krooni.

Parunite kirev elu - röövel ja pettur

Aadlisuguvõsa von Stackelberg pärineb Saaremaalt Tumala mõisast. Mitme sajandi jooksul oma suured mõisavaldused kokku ostnud Stackelbergid jätkasid mõisate omandamist isegi 20. sajandi esimesel kümnendil - näiteks ostsid nad 1909. aastal Ungern-Sternbergidelt kurikuulsa Suuremõisa Hiiumaal.

Suguvõsa tuntuim esindaja oli parun Otto Friedrich von Stackelberg (1731-1802), kes ühena esimestest Liivimaal andis oma mõisate talurahvale eraõiguse.

Suguvõsa tuntuim mõis oli aga Kalvi mõis, mille peahoone hävis 1911. aastal tulekahjus ja mille asemele ehitas tollane omanik parun Nikolai Stackelberg paari aastaga veel suursugusema hoone. Tolleaegsete kuulujuttude kohaselt võis tegu olla kindlustuspettusega. Nimelt olevat parun lasknud vana lossi väga suure summa eest ära kindlustada ja seejärel pannud majale ise tule otsa.

Kalvi oli üks väheseid mõisaid, mille olulisemad hooned jäid Stackelbergide kätte ka pärast võõrandamist kuni 1939. aasta ümberasumiseni. 1993. aastal said Stackelbergid mõisa tagasi ja müüsid selle kuus aastat hiljem taanlasele Henning Lykke Jensenile. Täna asub Kalvi esinduslikus historistlikus peahoones puhkekompleks.

Aadlisuguvõsa von Maydell arvatakse pärinevat muinasaegsetest eesti soost ülikutest. Maydellide nime järgi oli Eestis lausa viis Maidla-nimelist mõisat, millest varajasemad rajati 15. sajandi keskel. Tegelikult tähendab maidel murdes väikest kala ja kolm kala oli ka Maydellide perekonnavapil.

Kuigi enamik mõisaid ostis aadlisuguvõsa von Ungern-Sternberg kokku 19. sajandi teisel poolel, omas perekond esimesi mõisaid juba 17. sajandist. Nii näiteks oli Ungern-Sternbergide käes Läänemaal Ridala vallas asunud Ungru mõis alates 1620. aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Ilmselt just selle mõisa järgi sai suguvõsa kurikuulsaim liige endale hüüdnime Ungru hull krahv. Tegelikult sündis parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg 1744. aastal hoopis ühes Tartumaa mõisas ja Hiiumaale kolis ta 1772. aastal. Lisaks sellele, et ta oli Kõrgessaare ja Suuremõisa suursuguste mõisate omanik ja et ta rajas Hiiu Suursadamasse laevatehase, läks parun ajalukku ikkagi eelkõige kui mereröövel. Legendide kohaselt juhtis ta mööduvaid laevu valemajakate abil Hiiumadalale, misjärel karilejooksnud laevade last rööviti. Fakt on see, et 1804. aastal mõisteti Otto Reinhold Ungern-Sternberg rootsi kipri tapmise pärast Siberisse Tobolskisse asumisele, kus ta seitse aastat hiljem suri.

Suuremõisa pärinud poeg parun Peter Ludwig Constantin Ungern-Sternberg (1779-1836) laiendas laevatehast, vedas 1814-1815 oma laevadega Prantsusmaale Vene vägedele teravilja ja viina, tegeles agaralt meriinolammaste kasvatamisega ning rajas 1829. aastal koos venna Heinrich Georg Eduard von Ungern-Sternbergiga (1782-1861) Hiiu-Kärdla kalevivabriku.

Aadlisuguvõsa von Stryck pärineb Riidaja mõisast alates 16. sajandist. Kuus aastat tagasi andsid Stryckid raha, et Valgamaal Põdrala vallas Riidajas asuva perekonna matusekabeli varemed ehitada ümber kohalikuks kirikuks.

Stryckide tuntumad esindajad on seotud Voltveti (praegune Tihemetsa) ja Taagepera mõisaga. Voltveti mõisnik, kihelkonnakohtunik Heinrich von Stryck aitas oma sõbral, kohalikul talupojal Mats Erdellil 1836. aastal saada esimese eestlasena mõisahärraks. Kuna talupojad tol ajal mõisaid omada ei tohtinud, lasi parun variisikuna kirjutada äsjaostetud Roobe mõisa oma nimele, kuigi osturaha 75 000 rubla andis talumees.

Eesti-Läti piiri lähedal asuva Taagepera mõisa viimane omanik Hugo Ferdinand Bernhard von Stryck olevat aga legendi kohaselt vedanud kihla, et ehitab oma kulla eest midagi tõeliselt suurt ja võimast. Igal juhul trotsis ta ärevat aega ja lasi kõigi kiuste aastatel 1907-1912 ehitada Inglise jahilossi stiilis hoonetekompleksi, mille väravahoonet troonib 40 meetri kõrgune torn. Eesti tolle aja suursuguseimas lossis oli algselt 75 ruumi, iga toa seina kaunistas eri värvi tapeet ning igal toal oli oma nimi.

Aadlisuguvõsa Stael von Holstein sai mõisaomanikuks 17. sajandil, kui esimesena soetati Taali mõis. Suguvõsa kuulsaim nimi on Tõstamaa mõisa viimane võõrandamiseelne omanik, orientalist ja sanskriti keelte asjatundja Alexander Wilhelm Stael von Holstein, kes 1920ndatel tegutses Hiina valitsuse nõunikuna.

Liivimaa mõisnikud pidid tulu deklareerima

Kui peaaegu iga kolmas Liivimaa mõisnik püüdis kohustuslikku provintsimaksu vältida, siis mõisaomanikest isa ja poeg Liphartid deklareerisid kahe peale tulu, millelt maksid ligi 16 protsenti kogu Liivimaalt laekunud provintsimaksust.

Liivimaa Rüütelkonna arhiivis säilinud nimekirjas on kokku 535 mõisnikku, kelle käes oli 1812. aastal üle tuhande mõisa. Arvestatava, üle 5000 rubla suurust puhastulu aastas deklareeris ligi üheksa protsenti mõisnikest. Samas leidus Liivimaal 151 mõisnikku, kes kinnitasid tõsimeeli, et nad ei saa oma mõisa(te)st mingit tulu.

Liphartite suguvõsa oli 18. sajandi lõpust kuni 20. sajandi alguseni rikkaim ja tuntuim Baltimaades. Kokku figureerib ajaloos mõisaomanikena seitse põlvkonda Lipharteid, kelle käest on läbi käinud 16 mõisat. Liphartite valdustes elas 19. sajandi esimesel poolel kokku umbes 15 000 talupoega.

Liphartitest mõisnike hoogsale arengule panid aluse erurittmeister Carl von Liphart (1719-1792) ja tema poeg maanõunik Reinhold Wilhelm von Liphart (1750-1829), kes kulutasid 70 aasta jooksul 13 mõisa kokkuostmiseks 611 000 hõberubla. Kui 18. sajandi keskel maksid Liphartid ühe hektari mõisamaa eest umbes 60 hõberubla, siis kolmveerand sajandit hiljem läks hektar mõisamaad neile maksma juba umbes 200 hõberubla.

Liphartite valduste uhkuseks oli Vastseliina ja eriti Raadi mõis, mille kunstikogu kasvas kunstimetseeni Carl Gotthard von Lipharti (1778-1853) ajal Baltimaade üheks hinnalisemaks. Seevastu tema poeg Gotthard Lionel von Liphart (1804-1885) rõhus majoraadiomanikuks saades eelkõige mõisate majandamisele. Tema valitsemisajal rajati Raadi mõisa juurde näiteks aurujõul töötav masinatehas, saeveski, viina- ja liköörivabrik ning kahhelkivide ja drenaažitorude vabrik. Samuti oli ta esimene Liivimaa mõisnik, kes palkas oma mõisatesse tööjõudu Saksmaalt.

Kui Liphartite mõisadünastia viimane esindaja Reinhold Karl von Liphart juunior (1864-1940) 1920. aasta algul Saksamaale lahkus, lubati tal kaasa võtta 16 raudteevagunitäit isiklikku varandust, välja arvatud kunstiväärtused. Seetõttu tegi ta suurejoonelise žesti ja kinkis Tartu Ülikoolile Raadi mõisahooned, raamatukogu ning kunstikogu, mis sisaldas üle 1500 eseme.

Baltisaksa aadlisuguvõsale von Loewensternile, kelle tuntuim mõis 19. sajandi algul oli Räpina mõis (hiljem von Siversite valduses), kuulus 1919. aasta natsionaliseerimise ajal Eestis vaid kaks mõisat. Suguvõsa suri välja meesliini puudumise tõttu, sest mittemüüdavaid pärandmõisaid polnud kellelegi pärandada.

Baltisaksa suguvõsa Mannteuffel (eesti keeles meeskurat) on end ajalukku kirjutanud paljuski tänu sellele, et Eesti üks tuntumaid südame- ja veresoonekirurgia rajajaid Maximilian Friedrich Werner Zoege von Mannteuffel (1857-1926) oli 1913. aastal Tartusse Toomemäele Romanovite tsaaridünastia 300. aastapäevaks rajatud silla põhirahastaja. Vaevalt aga enamik tartlasteski, kes tunnevad seda silda eelkõige Kuradisilla nime all, teavad, et just Zoege von Mannteuffel oli mees, kes tegi 1907. aastal kirurgidele revolutsioonilise ettepaneku võtta opereerimisel kasutusse kummikindad.

Samas on Mannteuffelitel olnud ka teisi värvikaid esindajaid. Näiteks Ravila mõisaomanik krahv Peter August Friedrich von Mannteuffel (1768-1842) luuletas nooruses eesti keeles ja vanas eas avaldas talurahva elu ning kombeid kajastava jutukogu. Kaasaegsed pidasid Ravila mõisaomanikku oma ebatavaliste huvide ja elustiili tõttu hulluks krahviks. Nii näiteks olevat krahv üritanud korduvalt, ent tulutult õhku tõusta küll tiibade ja pedaalidega varustatud lennumasinaga või käte külge kleebitud hanesulgedest tiibadega. Küllap andis maamatsidele itsitamisainet ka krahvi soov lasta endale kere peale anda, et paremini tundma õppida talupoegade hinge.

Ernst Mannteuffelit (1844-1922) võib aga pidada Jõgeva linna asutajaks, sest just tema oli see, kes hakkas 1903. aastal välja rentima maid neile, kes olid valmis Jõgeva vaksali ümbrusesse maja ehitama.

Suurtööstustega tuli rikkus majja

Baltisaksa päritolu Lutherid on ehe näide, kuidas põlvest põlve üle võetud tavalist puiduäri oli võimalik kasvatada oma aja maailma suurimaks ja eesrindlikemaks vineerivabrikuks.

Alexander Martin Luther (1810-1876) jätkas oma isalt päritud puiduäri laiendamist ja asutas 1841. aastal endanimelise firma, mis tema poegade käe all kasvas 1883. aastal auru jõul puitu töötlevaks vineerivabrikuks.

Christian Wilhelm Luther (1857-1914) oli kuni oma surmani vineerivabriku direktor ning tema vend Karl Luther (1859-1903) täitis tehnilise juhi kohuseid.

Kuna mõlemal vennal oli kõrgem tehniline haridus, olid nad altid võtma kasutusele kõige uuemaid puidutöötlemise tehnoloogiaid ning seadmeid.

Nii hakkas AS A. M. Luther esimesena Venemaal ja ühe esimesena maailmas tootma 1885. aastal liitvineeri ning aasta hiljem patenteeriti ja võeti kasutusele veekindel liim.

Lutherite dünastia järgmise väärika esindajana asus ettevõtet 1914. aastal juhtima Christian Lutheri poeg Martin Christian Luther (1883-1963), kes oli sellel ametikohal kuni 1939. aasta ümberasumiseni Saksamaale.

Martin Lutheri pojapoeg taanlane Yens Marsen Luther osales 1993. aastal Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaadi ehk endise Lutheri-vabriku erastamiskonkursil. Asi päädis kohtuvaidlusega ning lõppes kohtuvälise kokkuleppega, mille kohaselt pidi erastamiskonkursi võitja AS Marlekor maksma Lutherile hüvituseks kolm miljonit krooni.

Suurriisumisega ajalukku läinud tekstiilitööstur, rahvuselt juut Isaak Citroen oli tsaariajal väikeärimees, kes kauples peamiselt raua ja nahaga.

Tema tähelend algas 1919. aastal, kui temast sai Tallinnas asunud ASi Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabrik (rahvasuus Sitsivabrik) ning OÜ Sindi Tekstiilivabrik põhiomanik ja üks juhtidest.

Citroen oli ka 30ndate algul makseraskustesse sattunud tööstuslik-kaubandusliku grupi Silva ja pankrotistunud Kommertspanga üks asutajaid ning juhtiv jõud.

Samal ajal ehk 1932. aasta lõpus lahvatas skandaal, mille peategelased olid Sitsivabriku juhid Citroen ja Konstantin Wachmann.

Uurimine tuvastas, et mehed olid ettevõtte aktsiaemissiooni korraldades võltsinud aruandeid ning omandanud üle viie miljoni krooni. Pettus läks Citroenile maksma kaks aastat vangiroodu.

Konstantin Wachmann, kes tsaariajal töötas Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabrikus meistrina ja tõusis 1919. aastal ettevõtte kommertsdirektoriks, pidi aktsiapettuse tõttu sööma kaks aastat vangileiba.

Sitsivabriku ja Sindi Tekstiilivabriku nelja suurema osaniku ringi kuulusid veel Robert Bang ja juudi soost Mark Jung.

OÜ Kreenholmi Puuvillasaaduste Manufaktuur asutajat Ludwig Knoopi (1821-1894) on nimetatud ka Eesti Rockefelleriks. Asunud 19aastasena Saksamaalt äriesindaja abina Moskvasse tööle, tõusis ta paarikümne aastaga Venemaa juhtivaks tekstiilitöösturiks, kelle mõju all oli üle 120 tekstiili- ja puuvillavabriku. Vene tsaar Aleksander II andis talle tekstiilitööstuse arendamise eest parunitiitli.

Ludwig Knoop asutas Narvas Kreenholmi Manufaktuuri 1857. aastal ning investeeris ehitistesse ning modernseimatesse seadmetesse tolle aja kohta tohutu summa ehk kaks miljonit kuldrubla.

Õige ruttu saavutas Kreenholmi Manufaktuur teiste Venemaal tegutsenud sarnaste ettevõtetega võrreldes kaks korda suurema tööviljakuse.

Ludwig Knoop oli Kreenholmis käsundajadirektori kohal ehk tänapäeva mõistes ettevõtte nõukogu esimees kuni oma surmani.

Temast jäid maha kaheksa poega, kellest peaaegu kõik jätkasid tööd perekonnale kuulunud firmade juhtidena. Ludwig Knoobi lapselaps Andreas Knoop juunior tüüris Kreenholmi Manufaktuuri ligi pool sajandit, kuni 1940. aasta riigipöördeni.

Baltisaksa päritolu Sheelide perekonnale kuulunud tagasihoidlik pangakontor G. Scheel & Co sai hoopis uue hingamise 1920ndate algul, kui sattus vahendama Venemaa bolševike kulda ning võis kullapesu pealt teenida hinnanguliselt 30 miljonit kuldrubla. Eesti Wabariigi ajal kuulus pank suuremate erapankade hulka ning finantseeris peamiselt suurtööstust ja kaubandust.

Erapangale pani aluse Saksamaalt 1862. aastal Tallinna elama asunud Georg Johannes Heinrich Scheel (1840-1897), kes kuni pangakontori asutamiseni 1884. aastal töötas Eestimaa mõisnikkude krediitkassa raamatupidajana ja Tallinna linnapanga direktorina.

Aastatel 1897-1919 juhtis panka tema poeg Georg Scheel ja alates 1920. aastast kuni Saksamaale pagemiseni 1940. aastal oli panga tegevdirektor Georg Scheeli vennapoeg Klaus Scheel (1890-1961).

Klaus Scheeli juhtimise all elas pank üle oma õitsengu, aga ka korduvad süüdistused maksupetturluses ning kriisimomendi 1931. aastal, kui riik kuulutas pankrotiohtu vajunud pangale välja moratooriumi.

Perefirma AS J. Puhk & Pojad oli vabariigi suurim kaubandusettevõte. 1924. aastal ostsid Puhkid üles raskustesse sattunud metallitehase Ilmarise, mille territooriumile rajati Eesti suurim jahuveski, viljaelevaator, leivatehas ja makaronivabrik. Puhkid olid ka Renault', Chevrolet', Studbakeri, Packardi ja General Motorsi autode ainuesindajad Eestis.

Puhkide jõukusele pani aluse Viljandi viljakaupmees ja veskiomanik Jaak-Johannes Puhk, kes 1889. aastal asutas Viljandi tikuvabriku. Vana Puhk ja tema viis poega otsustasid omanimelise perefirma luua 1913. aastal.

Pärast isa surma võttis juhtohjad perefirmas vanim vend Joakim Puhk (1889-1942).

Kuna vennad Puhkid finantseerisid aastatel 1918-1919 heldelt Eesti Ajutise Valitsuse tegevust, määrati mitmed neist hiljem soodsatele ametikohtadele toitlustus- ja kaubandus-tööstusministeeriumis.

Puhkide nimega on seotud mitmeid Eesti Wabariigi majandusskandaale, millest tuntuim nn veriste sinelite afäär.

Puhkid vahendasid koos oma äripartneritega 1920ndate lõpus Eesti sõjaväele Inglismaalt kümneid tuhandeid komplekte muda ja verega määrdunud sõjaväeriideid.

Kolm venda - Joakim, Aleksander ja Evald - arreteeriti kohe pärast vara natsionaliseerimist 1940. aasta suvel. Kõik nad kaotasid elu vangilaagris, Joakim lasti tribunali otsusel maha. Ainsana pääses vahistamisest Soomes elanud Eduard Puhk.

Nõukogude võimu tulles kaotasid kõik endised omanikud oma vara ja traagilisematel juhtudel ka enda või lähedaste elu. Kes kui palju varaliselt hävis, annab mingi pildi Saksa okupatsiooni ajal koostatud kahjukannatajatest aktsionäride nimekiri.

Selle kohaselt kaotasid kõige enam aktsiaid perekond Luther, vineerivabriku omanikud. Tänasesse vääringusse ümber arvestatult võeti Lutheritelt ära aktsiad hinnanguliselt 200 miljoni krooni eest. Ehk peaaegu sama summa eest, mis on täna mööblivabriku ASi Viisnurk väärtus.

Poolesajalt suuremalt eraisikust aktsionärilt natsionaliseeriti 1940. aastal aktsiaid kokku ligi 1,3 miljardi krooni eest.