Teisipäev 6. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Iga Orel on unikaalne pill

Tiina Kolk 14. detsember 2007, 00:00

Oreli võimas hääl, kõige vaiksematest kuni võimsamate helideni, vallutab kuulajaid ja puudutab nende hingekeeli. "Orelit iseloomustavaid omadusi kirja pannes tuleb alustada sõnast "kõige". Orel on kõige mõjukam, kõige suurem, kõige keerulisema ehitusega ja kõige hinnalisem muusikainstrument. Iga orel on unikaalne ja demonstreerib kõige ilmekamalt oma ehitamise aja esteetilisi ideaale, ta on läbinisti käsitöö - kaht identset pilli maailmas ei leidu," kommenteerib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia oreli eriala professor Andres Uibo.

"Algselt ei olnud kõige vanem praegugi mängitav klahvpill üldsegi kirikupill, pühakodadesse jõudis orel alles 10.-11. sajandil," kõneleb tunnustatud organist ja helilooja Uibo. "Ammustel aegadel kasutati kaasaskantavat orelit - portatiivi -

sõjaväljadel, kuulutamaks lahingute algust või võitu, sest tema tugeva kõla poolest sobis orel selleks kõige paremini -

vilehelinad kostsid ju kaugele. Ajapikku leidis orel kui väga kallis pill tee keisrite paleedesse, tihti kingitusena. Ilmalikuks tarbeks ehitatud paigalseisvat orelit kutsutakse positiiviks. Kui 10. sajandil hakati ristiusukirikusse otsima sobivat, kõigist ilmalikest pahedest puutumata instrumenti, sobis orel, kuna teda ei mängitud laatadel ja kõrtsides, ta oli tõsine pill ülikute kodades," jutustab Andres Uibo.

Tänapäeval on igas kirikus orel. Väikeses maakirikus võib ta olla väiksem, suures toomkirikus aga hiiglaslik instrument, mille pikad viled kõrguvad kiriku kooriosa kohal, kuna raske orel toetub kas mõnele piilarile või vastu hoone seina. "Ühelgi teisel instrumendil ei ole nii pikka arengulugu. Kuigi tänapäeval on oreliga kaasa tulnud üldine tehniline progress, on oreli kõige tähtsamad osad -

õhu andmine, vilestik ja mängupult pea samaks jäänud, ainult juhtimine on muutunud erinevaks, kas või tuule tallamise osas," kommenteerib Uibo. "Antiikajal tehti tuult hüdraulikonis veega, keskajal tulid lõõtsad, millesse pumpasid õhku elukutselised tuuletallajad, tänapäeval aga kasutatakse seal elektrimootorit. Vilestiku ülesanne on orelil jäänud samaks, aga kui esimestel orelitel oli kolm-neli vilet, siis tänapäeva suurematel pillidel võib neid olla koguni mitukümmend tuhat. Oreliehituse viimast sõna esindavad niisugused instrumendid, mille mängupult pole vilestikuga kaabli abil enam ühendatud, vaid on moodsalt juhtmevaba. Olen mänginud ka nn mediosüsteemsel orelil, mille mäluseade salvestab plaadile muusikapala esituse. Järgmine kord võin pilli sisestada sama CD ja ise saalis kuulata, kuidas ma orelil musitseerin."

Oreli "põhijooni" muuta ei saa - ilma tuuleta, mis paneb viled helisema, ilma mängijata ja mängupuldita pill ei toimi. Moodne mängupult on ühelt poolt väga keeruliseks muudetud, aga samas elektroonikaga kasutajale väga lihtsaks tehtud. Interpreet peab enne kontserti teose orkestreerima, õiged kõlavärvid leidma. "Kui aastaid tagasi pidi mängija oma "märkused" kirja panema, siis tänapäeval fikseerib mäluseade iga liigutuse ja pliiatsit pole enam vaja," nendib organist.

Oreli ehitamine on väga keeruline ja aeganõudev protsess ning väga suur investeering. Näiteks Tallinna Toomkiriku oreli suurune pill maksab ligi 30 miljonit Eesti krooni. Ettevalmistustööle kulub oma paar aastat. Iga pill valmistatakse selle ruumi järgi - olgu tegu kiriku või kontserdisaaliga - kuhu ta paigaldatakse. "Pillimeistrid töötavad nagu arhitektid, kes arvestavad iga vähimagi pisiasjaga. Nad arvutavad akustikast sõltuvalt välja kõik vilemõõdud, mis on suur töö, kuna näiteks Niguliste kiriku orelil on 4711 vilet," seletab Uibo. Hea orel püsib 300-400 aastat, kui inimese kuri käsi seda ei riku. "Hitler näiteks lasi sõja ajal kõigi Saksa kirikute orelite prospektiviled, mis asuvad nähtavalt esireas, kuulideks valada."

Peamiste ainetena lähebki oreli ehitamiseks vaja puitu, tina, nahka. Puit peab olema erakordselt kvaliteetne, sest ükski detail ei tohi edasi kuivada, iga väiksemgi lõhe rikub pilli kõla. Tippmeistrid eelistavad tammepuitu, tänapäeval valmistatakse mõned viled ka kuusest ja männist. Inglistinast viled annavad kõvema ja pidulikuma kõla, seatinast tagavad pehmemaid toone.

Orelimaailmas on välja kujunenud kaks suuremat koolkonda - prantsuse ja saksa. Prantsuse kooli iseloomustab kerge kõlaga orelimuusika, tõsiseid ja põhjalikke sakslasi intellektuaalsemat laadi looming nagu Bach, Buxtehude jt.

"Orel on säärane instrument, mis on igal rahval keelest sõltuvalt erinev. Näiteks itaallaste orelid on samasuguse laulva kõlaga nagu itaalia keelgi," iseloomustab Andres Uibo. "Prantslaste orelite kõla meenutab puhkpilliorkestrit. Vendade Kriisade, Gutmannide ja Terkmannide valmistatud Eesti orelid on laulva kõlaga, pehmema olemisega. Muide, varaseim teade orelite olemasolust Eestis pärineb 1329. aastat, mil purustati Paistu ja Helme kiriku orelid."

Eesti Orelisõprade Ühingu tänavu üllitatud teose "XXI pilku orelile" esimeses osas käsitletakse põhjalikult Eesti orelikultuuri arengulugu. Tuntud muusikateadlased ja organistid tutvustavad Eesti oreleid ja orelimeistreid, kuulsaid organiste-pedagooge August Topmani ja Hugo Lepnurme ja orelimuusikaloojaid Rudolf Tobiast, Artur Kappi, August Topmani, Peeter Süda.

Viimasel kümnendil on Saksa orelimeister Martin ter Haseborg ehitanud Eestisse mitu orelit: muusikaakadeemiasse barokkoreli, Pärnu kontserdimajale kontsertoreli ning Tallinna Jaani kirikule uue koorioreli. Mõned päevad tagasi valmis meistril orel Niguliste muuseum-kontserdisaali suurepärase akustikaga Antoniuse kabelisse. Täna saavad meistrid tellimusi ka tavainimestelt ehitada neile orel koduse musitseerimise tarvis.

Praegusel aastaajal kõlab kõigis kirikutes pidulik orelimuusika, mis loob meeliülendava elamuse, mida on raske sõnadesse panna - seda peab igaüks ise kogema.

Fotod: Meeli Küttim

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:40
Otsi:

Ava täpsem otsing