Kell on isiklik teema

Kerli Nõu 14. detsember 2007, 00:00

Kunstniku hingega Jüriöö pargi ja Susi hotelli rajajana tuntust kogunud Jüri Uppin ei tee saladust, et suhtub kelladesse juba lapsest saati austusega. Eri ajanäitajaid leiab silm kellaaustaja maitsekast ateljeest nii seintelt kui ka köögimööbli seinakappidel looklevalt ajateljelt. "Kui uur taskus, olid täismees," meenutab ta aega, kui oli veel 12aastane. Oma esimese käekella ostmiseks rügas väike Jüri suvest sügiseni müürilammutustöödel.

Aja jooksul on Jüri Uppini randmelt läbi rännanud palju kellasid. Siiski leidub kummutisahtlis praeguseks ruumi vaid kuuele väljavalitud teosele: kaks kulduuri firmadelt JJ Badollet ning Longines fraki ürituste tarvis, üks kodutööde kell TW Steel ning kolm igapäevasemat kuldkella: Šveitsi-Vene kaubamärgiga Kreml, Mont Blanc ning Uppini isiklik lemmik - 18karaadisest kullast krokodillinahast rihmaga Raymond Weili Don Giovanni Cosi Grande eksklusiivmudel. "Mulle jäi see käekell lennureisi ajal nähtud reklaamis silma. Koju tulles tellisin endalegi," jääb Jüri Uppin heldinult oma kandilise kujuga lemmikkäekella silmitsema.

Nagu paljud teisedki elus kaugele jõudnud inimesed, väärtustab Uppin ajanäitaja puhul eelkõige meelepärast väljanägemist. Alles siis loevad materjal ning firma. Rääkides üle kümne tuhande kroonistest kelladest, võib kergelt paralleeli tõmmata ehtega, millega käib kaasas eelkõige emotsionaalne investeering. Eesti turul kuuluvad kvaliteetkella kategooriasse näiteks Raymond Weil, Omega, Rado, Tag Heuer, Longines ja Zenith.

Uppini hinnangutega nõustub ka NG Investeeringute eestvedaja, kellahuviline Jüri Käo. "Käekell, selle välimus ning hind on ikkagi sügavalt individuaalne teema ja maitse küsimus," põhjendab Käo, miks tutvusringkonna inimeste seas kvaliteetkella olemasolu või selle puudumine temas eelarvamusi ei tekita.

Teemandiäri kivisse raiutud mantra kohaselt võiks iga naise kihlasõrmus maksta vähemalt tulevase abikaasa ühe kuu sissetuleku summa. "Kui vähe või palju oleks mõistlik kellasse investeerida?" küsivad endalt paljud potentsiaalsed huvilised kodumaist paarisajast kroonist paarisaja tuhandeni ulatuvat tootevalikut silmitsedes. Siiski ei jäta ka kellatööstus positiivsesse segadusse aetud klienti omapead, vaid sätestab dimensioonide tajumiseks mõistlikud raamid: käekella maksumus võiks moodustada kümnendiku auto hinnast. "Sõidad Mercedesega - kanna ka korralikku käekella," mõttelaad hakkab Eestiski üha enam kanda kinnitama.

Rohkem soovituslikke lähtekohti kellamaailm ostjaile ei dikteeri. Võtmeküsimus on pigem elustiil ja hoiakud. "Et käekellaga elujärjest jutustada, peavad sõnumi saajad seda mõistma," selgitab imagonõustaja Aune Past, kuidas tänapäeva maailmas nii inim- kui ka kaubamärgi keeles kõneletakse. Mainekujunduse vaatevinklist peab Past kõige odavamaks kellaks Rolexit. "Kui inimene maksab sadu tuhandeid kroone vaid loo eest, siis kell on puhta kauba peale," viitab Past tuntud kaubamärkide tugevale mainekujundusstrateegiale.

Caprice'i kella- ja juveelipoe omaniku Katrin Virkuse sõnul võiks ühiskonnas aktiivselt kaasalöövatel inimestel olla vähemalt kolm kella - igapäevane kontorikell, spordikell metsajooksu tarvis ning eksklusiivsem ajanäitaja kultuuriüritustel käimiseks. Suurbritannias tehtud uuringu kohaselt on saareriigis igal elanikul keskmiselt neli kella. Ühe ja ainsa universaalkella müüt on ajaga purunenud. Teine kellateemaline valearusaam puudutab näiteks kellafirmade hinnapoliitikat: mujalt saab soodsamalt kui Eestist. Tõsi, maksumus võib küll Šveitsist ostetud kellaga võrreldes kohaliku käibemaksu võrra erineda, kuid lennukipiletid ja riskid internetis maksavad ka midagi.

Kõige olulisem on ostja maitse-eelistus, elustiil ning võimalused. "Sisuliselt võib sukeldumishuviline osta endale pea samade funktsioonide, kuid eri hinnaga ajanäitaja Casiolt, Seikolt, Tag Heuerilt, Zenithilt ja Rolexilt," toob Balti Kella ASi omanik Toivo Aalja näite, kuidas hind, disain, materjalid, kvaliteet ning tuntus eri kaubamärkide kaudu hinnaklassis samm sammult ülespoole rühivad. Tugevat nõudlust parema ja kallima kella järele kinnitab suurem osa kaupmehi.

Kella sisust, teisisõnu käigumehhanismidest rääkides taandub laias laastus kogu äri kahte kategooriasse. Esimeses segmendis kohtab kellahuviline tõelisi peenmehaanika kunstiteoseid - mehaanilisi kellasid, mis saavad oma energia ainult gravitatsioonijõust, ilma keeramisnupu ja patareita. Käsitsi, enamasti Šveitsi kellameistrite tehtud looming ning käekiri kajastuvad nii unikaalsuses kui ka kvaliteedis. Limiteeritud kogustes meistriteoseid toodetakse kõrgetasemelistes kellafirmades saja ringis. Tegemist on kollektsionääride tõelise maiuspalaga. Tõsi, teise kategooriasse kuuluva elektronkellaga võrreldes jääb mehaaniline kell oma konkurendist küll ööpäevas paari sekundi võrra ajas tahapoole, kuid omapärase väljanägemisega kunstiteosele ei oska seda tillukest apsakat keegi pahaks panna. "Kui nuriseda, siis tõesti sellega, et vähe emotsionaalne eestlane ei vehi nii palju kätega, et kell end vajalikul määral üles keeramiseks energiat leiab," pajatab Jüri Uppin mehaanilise käigumehhanismi telgitagustest.

Üks, mis selge: mida keerukam on kella sisu, seda kallimad on materjalid. Sisuliselt kasutatakse kellade valmistamisel kõiki levinumaid väärismaterjale, alates kullast, plaatinast ning vääristitaanist, lõpetades teemantide ning safiiridega.

Eestist leiab ka kellabrändi Zenith, mille puhul kuu aega jooksul pärast poolesaja tuhande kroonist kellaostu saabub õnnelikule kellaomanikule lisaks poest saadud kellapassile kulleriga koju veel ajamasina autentsust tõendav sertifikaat. Patenteeritud El Primero käigusüsteemil töötav Quanti?me Perpétuel näitab ühtlasi kellaaega, kuupäeva, kuud ja aastat pärast ühekordset seadistamist, niimoodi sada aastat järjest - tegemist on maailma täpseima kellaga.

Eesti kella- ja kullaliidu juhi Roland Rosenbergi sõnul müüakse Eestis tegelikult kõiki kellasid. "Tõsi, jutt käib tellimuskelladest, aga siiski," on Rosenberg valiku mitmekülgsuses veendunud. Väikest Šveitsi ei saa Eestist kellavaliku poolest isegi kõige julgemas soovunelmas -

pole lihtsalt ostjaskonda. See, mille järele on nõudlust, vaatab vastu ka kellalettidelt. Olgugi et suur osa kaubanduskeskustes asuvaid kellalette müüvad eelkõige hooajaga seotud moekellasid, soovitab kella- ja kullaliidu juht kaaslastele kinkida klassikalisemaid kellasid, mis igaühe maitsele võiksid vastata.

Maalikinkimise etikett, kus enne kingi ostmist pildi meeldivus tulevase omanikuga enne läbi arutatakse, kellamaailmas ei kehti. Kunstiärimehe ja kuue kella omaniku Shifara Hindreksoni arvates maksaks üle kolmekümne tuhande krooniste kellade kinkimise puhul saajaga brändi ja kujunduse suhtes siiski eelnevalt nõu pidada. Hindrekson on veendunud, et käekell on ehe ja staatuse näitaja.

"Kui Eestis pole see võib-olla niivõrd määrav, mis käekella keegi ringi käib, siis välismaal määrab see ära, kes on kes," meenutab ettevõtja välismaiseid teeninduskogemusi.

Fotod: Meeli Küttim

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:40
Otsi:

Ava täpsem otsing