Mootorratastega kurjuse teljel

Kariina Tshursin 14. detsember 2007, 00:00

Ametnik Bulgaaria-Türgi piiril oli silmnähtavalt auru all ning kuuldes meie sihtkohtadest Süüriast ja Jordaaniast, hoiatas: "Arabia big problem, very big problem!" Kui see, et põhja-eurooplase kujutluses Lähis-Ida riikide kohta domineerivad pommivööd ja pantvangi võetud tsiviilisikud on meieni jõudva valikulise meediakajastuse taustal mõistetavad, siis taoline stereotüüp Süüria naaberriigi ametiisiku väljendatuna pani mõtlema.

Me ei lasknud end siiski ülemäära häirida ning mõne päeva möödudes saime Süüria piiripunktis ülisõbralikke piirivalveametnikke kohates kinnitust täpselt vastupidisele. "Welcome Syria!", "Welcome Damascus!" - niivõrd sooja vastuvõttu ei kohta turist just igas riigis.

Vaevalt jõudsime selgitada, kus Eesti asub, kui juba pakuti meile auravat kardemoniga maitsestatud Türgi kohvi. Et kohvipuru oli joogis silma järgi umbes sama palju kui vett, garanteeris see erksuse kogu kolmetunnise piiriprotseduuri läbimiseks.

Inglise keelt purssivate piiriametnikega Süüria eluolust juttu tehes sain teada, et tegemist on vaba maaga, kus naised ei pea rätikut kandma. Samuti selgus, et rahvas armastab palavalt Ühendkuningriigis hariduse ja naise saanud presidenti - tema fotod kaunistavad nii bensiinitanklaid, reklaamtahvleid kui ka autosid. Maailma suurima probleemina nimetati Iisraeli, ent põhjendada seda eriti ei osatud - see lihtsalt on, sain vastuseks.

Juba piiripunktis torkas silma kohalike firmamärgikultus - väga populaarsed olid näiteks Dolce&Gabbana kirjadega T-särgid ja püksirihmad. Piraatlus näis seal olevat täiesti normaalne - Damaskuses müüdi lausa politseijaoskonna vastas kohalike artistide kehva trükikvaliteediga ümbrises piraatplaate.

Kohaliku kaubanduse puhul tuleb meeles pidada, et kaardiga Süürias eriti maksta ei saa. Korra tegime tanklas katset, ulatades müüjale kaardi. Viimane keerutas seda sõrmede vahel, vaatas ühelt ja teiselt poolt ning suundus "kassas" istuva kolleegi poole. Oh imet, seal laual polnud muud kui üks kaustik ja hiigelsuur arvelaud. Kaardimaksed jäid tol korral ja üleüldse teostamata.

Kaubandusega seostub veel üks huvitav seik, nimelt sattusime Süürias poolkogemata ühe mobiilipoe avamispeole. Pikast palavast päevast väsinuna õhtul Damaskuse hotellis olles kuulsime ühel hetkel aknast muusikat. See tundus kummaline, sest nii mõneski teises islamiriigis - näiteks Iraanis - on igasugune avalik musitseerimine keelatud.

Peagi olime tänaval, et näha, mis toimub. Keset kõnniteed oli end sisse seadnud paarikümnepealine rahvarõivais meestebänd. Kes mängis pille, kes tantsis ja laulis. Ootamatult tõmmati meidki tantsukeerisesse - seal me siis plaksutasime muusika rütmis ja tammusime kohmetunult ühelt jalalt teisele. Valgenahalistena olime rahva jaoks vast suuremgi atraktsioon kui telefonikauplus.

Lääne turist on sealkandis üldse harv nähtus, sest kus me ka ei peatunud, igal pool saime tohutu tähelepanu osaliseks - ikka taheti kätt suruda või vähemalt tere öelda. Mitmel korral kutsusid võhivõõrad meid enda juurde teed jooma.

Üks meeldejäävamaid elamusi oli ööpäevane külaskäik nelikveoga sõidukis liivakivist kaljumoodustiste poolest tuntud Wadi Rumi kõrbesse Jordaanias. Meie tungival palvel võttis autojuht ette tee turismiradadest eemal, üsna Saudi Araabia piiri ääres asuva Jordaania kõrgeima tipu Jebel Umm Adaami (1830 m) suunas.

Teekond oli pikk ning auto rattad tahtsid nii mõnigi kord sügavale kuumaks köetud liiva sisse kaevuda, ent me ei lasknud end sellest heidutada, sest beduiinist autojuht väitis end olevat liivas sõitmise spetsialist.

Pealegi avanesid kõrbes igal sammul lummavad vaated kivimürakatele ja lõputule liivale, mille värvitoon varieerus hallikast tumepunaseni. Pärast päeva kõrbes oli meeldiv vahetult enne päikeseloojangut jõuda ühe taolise kivimüraka varjus asuvasse beduiinide laagrisse.

Mõnus oli ööpimeduses lõkke ääres suitsulõhnalist piparmünditeed juua, mis oli sealsete traditsioonide kohaselt mesimagus. Ööbisime otse tähtedega üle puistatud taeva all. Enne päikesetõusu hämaras ärgates tekitasid absoluutne vaikus ning ümberringi kaootiliselt kõrguvad salapärastes värvitoonides kaljumoodustised unenäolise illusiooni.

Huvitava elamuse pakkus meile ka Surnumeri - seal võib tõepoolest selili veepinnal hulpides ajalehte lugeda, kui selleks peaks vaid soovi olema. Mida sügavamale vette läksime, seda rohkem tekkis õhupalli tunne - vesi lihtsalt lükkas jäsemed veepinnale.

Kui selles maailma madalaimas punktis oleva järve veetase jääb langema ja soolasisaldus aurumise arvel suurenema, ei imesta varsti enam keegi, kui inimesed kas või vee peal kõnnivad, nagu Kristus seda väidetavalt tegi. Kes aga soovib ujuda, mitte veepinnal kasutult jäsemetega vehkida, seadku sammud Aqabasse, Jordaania ainsasse kuurortlinna Punase mere ääres.

Selles piirkonnas ei saa üle ega ümber ka väärikatest turistiatraktsioonidest, nagu seda on Rooma-aegsed varemed. Neid on nii Süürias kui ka Jordaanias rohkesti, ning paljuski on nad üksteisega väga sarnased, kohustuslikke elemente nagu sambad ja amfiteatrid leidub igal pool.

Väga muljetavaldavad olid vastavalt Süürias ja Jordaanias asuvad linnad Bosra ning Jerash. Mõlemad mängisid tähtsat rolli nabatealaste kuningriigis, kuni roomlased selle 106. aastal vallutasid.

Nii peetakse Bosra amfiteatrit üheks paremini säilinud tolle ajastu teatritest, Jerash on aga tuntud imperaator Hadrianuse auks ehitatud triumfikaare ning ovaalse kujuga foorumi ja sellest alguse saava peatänava poolest, mida ääristas umbes viissada sammast.

Kui eespool nimetatud kohtades on üpris vaikne, ei saa seda öelda Jordaania populaarseima vaatamisväärsuse Petra kohta, kus on vändatud lõpustseenid filmist "Indiana Jones ja viimane ristikäik". Tegemist on iidse Nabatea kuningriigi pealinnaga, mille arheoloogid avastasid 19. sajandil. Tuntuks on Petra saanud liivakivisse tahutud templi, kloostri, hauakambrite jms hoonete poolest.

Levinumaks roaks näib Lähis-Ida maades olevat kebab eri variatsioonides - kõige populaarsem on lambalihast valmistatu, kuid süüakse ka looma- ja kanakebabi.

Selle juurde tuuakse tavaliselt leib ja paras kuhi värsket salatit, teinekord ka friikartulid, oliivid ja mezze ehk kohalike eelroogade valik. Päris huvitavaks leiuks oli meie jaoks hummus - kikerhernestest ja seesamiseemnetest valmistatud pasta, mis passis imehästi leiva peale määrida. Vaatamata sellele, et süüa toodi lauale kuhjaga, oli pärast ikkagi soov midagi magusat hamba alla pista.

Sestap oli ainult hea meel, kui Süürias Homsi linnas toodi plastkahvli otsa torgatud kohalik maius meile pärast söögikohast väljumist lausa tänavale järele. Raske öelda, millest see koosnes - kindlasti oli seal mannat, roosivett ja pistaatsiapähkleid. Viimasteta ei kujutakski vist ühtegi sealset magusrooga ette, sest neid pannakse nii küpsetistesse, jäätisesse kui ka marmelaadikommidesse.

Soovijad võivad saagikoristusajal Süüriasse sattudes pistaatsiapähkleid ka suuremate teede äärde oma letid paigutanud kaupmeeste käest osta. Värskelt korjatud pähklid tunneb ära neid ümbritseva kahkjasroosa naha järgi.

Viibisime Süürias ka moslemite kuu aega kestva paastupüha ramadaani ajal. Selle vältel on päevasel ajal pea kõik sööklad-restoranid suletud, sest moslemitel on keelatud midagi süüa või juua. Kui päike on õhtul loojunud ja Allah midagi ei näe, algab aga tõeline prassimine - näljased rahvamassid voolavad restoranidesse, kus neile serveeritakse tõeliselt mehiseid toiduportsjoneid.

Fotod: Margus Sootla

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:40
Otsi:

Ava täpsem otsing