Prantsuse üritus teha väikeautost musklis sportlast - Peugeot 207 RC

Mingi Prantsuse ajakiri valis selle aasta parimaks sportautoks Renault Megane'i sportversiooni ja kohe tema kannul oli 207 RC. See on tore uudis tootjatele, sest isegi vähem kui aasta vanune laps saab aru, kui "erapooletu" see valimine oli, sest neist autodest tagapool olid näiteks BMW M3 ja muud megasportlased, millele need kaks isegi lähedale ei saa. Ma valiks ka aasta õlleks mõne kodumaise toote, mitte Bud Lighti.

Välimuses on prantslased natuke tavakerele juurde ponnistanud spoilerite näol, kuid mingeid nii suuri erinevusi pole, et see ahhetama paneks. Peugeot 207 nagu ta ikka on. Mitte sugugi kole auto, pigem vastupidi ja kerge spoilerdus on positiivselt mõjunud.

Sisu on muutunud rohkem, kui välimus. Istmed on sügavad sportlased ja kaetud mõnusa seemisnahaga. Pedaalid ja käigukanginupp on saanud sportlikud katted. Ongi vist kõik muutustest. Igatahes pean ma istmeid kiitma hakkama. Asi selles, et nii sügavat ja madalat isteasendit ei paku ükski konkurentidest. Iste ise on ka oma olemuselt teistest peajagu üle. Lihtsalt, minu arvates on sportliku tunde tagamisel oluline istuda nii madalal kui võimalik, mis laseb ka tagumikul paremini auto käitumist lugeda. Sellega on prantslased naelapea pihta tabanud. Metalne käigukanginupp on küll ilus ja sportlik, kuid totaalselt ebapraktiline. Jahedal hommikul autosse istudes üritad paljakäsi võimalikult vähe käiku vahetada, sest nupp on nii külm, sellest haarata pole just kuigi mõnus. Tegelikult õige kah, hoia käed roolil ja pilk teel, mis sa ikka jahmerdad. Pagasiruum pole sportliku olemuse tõttu midagi kaotanud ja selle maht on ikka piisavalt suur Eiffeli torni mahutamiseks ja laadeava võimaldab ka Pariisi uhkuse sinna korraga sisse panna.

Sõiduomadustelt on 207 üks parimaid omas klassis. Rool on konkreetne ja kiire ning jutustab piisavalt palju teel toimuvast. Juhtimise ja vedrustusega on kõik korras, kui emotsioone otsite. Niisama Tallinnas ringisõitmiseks on vedrustus ehk isegi liialt jäik. Kindlasti tasub see end rajal sajaga ära, kuid linnas tahaks ju ka tiirutada. Üks koht mis natuke soovida jättis oli mootor. 1,6 liitrine turbomootor on natuke jõuetu ja pöörete alumisest pooles täitsa toss.

Esimese käiguga saab kohalt süstida vaid põhjapöörete lähedal olles. Selle peale lõikab sisse veojõukontroll, mis lükkab pöörded algusesse tagasi ja auto on ikka jõuetu. Võttes kontrolli maha, lähevad rehvid kiirelt gaasilisse olekusse.

Mõistlikum oleks olnud panna küpsed konnakoivad käest, lõpetada tuvide tulistamine ja suurendada mootori töömahtu, pakkudes ka rohkem südikust mootori pöörete alumises otsas, ja kasvanud jõud ülaosas kulub alati marjaks ära.