Samblikud elavad õhust ja armastusest, samblad veest ning kõdust

Jaanus Järva 14. detsember 2007, 00:00

Olen sageli kuulnud, et inimesed räägivad põdrasamblast, mida tegelikult pole olemas. Meie metsades elutseb hoopis põdrasamblik. Kuid vaatamata nende erinevustele, täidavad nii samblad kui ka samblikud looduses sarnaseid ülesandeid: osalevad lagunemisprotsessides, muudavad taimedele toitaineid kättesaadavateks, kujundavad mulla happelisust jne.

Nii samblaid kui ka samblikke võib leida peaaegu igalt poolt: kividelt, puutüvedelt, vanadelt aialippidelt ja majaseintelt ning isegi tõrvapapiga kaetud katustelt. Ainult saastunud õhu käes neid ei kasva. Selletõttu kasutatakse samblikke õhusaaste indikaatorliikidena. Õigemini öeldes, puhta õhu indikaatoritena - seal, kus samblikke leidub, on õhk puhas.

Kui sammal koosneb taimerakkudest, siis samblik on kui sõbraliku seltskonna ühiselamu. Nimelt koosneb samblik sümbioosis elavatest seentest ja vetikatest. Sümbioos tähendab maakeeli mõlemapoolselt kasulikku kooseksisteerimist. Seega peavad samblikus elavad vetikad ja seened teineteisele kuidagi kasulikud olema, sest vastasel korral võtaks üks neist ülemvõimu ning hävitaks teise. Samblike sees elavad seened on niivõrd kõrgelt kohastunud, et vabaltelavatena neid ei esinegi. Nagu eelpool mainitud, on teisteks "ühiselamus" elavateks elanikeks vetikad. Need võivad olla kas rohe- või sinivetikad. Mõlemad on võimelised fotosünteesi abil anorgaanilistest ühenditest tootma orgaanilisi. Kui ühes samblikuliigis on seenekomponendiks alati üks kindel seeneliik, siis vetikaid võib olla eri liikidest või isegi perekondadest. Seega määrab just seenekomponent selle, mis liiki samblikuga on tegemist.

Samblike kohta võib vist puhta südamega öelda, et nemad elavad õhust ja armastusest, sest neil puuduvad juured, varred või lehed. Kinnitudes keha ehk tallusega puule või kivile, imavad nad endasse õhku ja niiskust, kust siis eraldatakse eluks vajalikud toitained. Mineraale saavad samblikud kivide pinnalt või samuti õhust. Koos õhuga imendub samblikusse ka samblikule mittevajalik, inimtegevuse saaste näiteks. Sellepärast kasutatakse samblikke ka õhusaaste seire kontroll-liigina. Nimelt on täheldatud, et saastunud õhus - tiheda liiklusega linnatänavatel - samblikke ei kasva. Seega, kui puudel või kividel kasvab palju erinevaid samblikke, on õhk puhas, mida vähem samblikke, seda saastunum ja kahjulikum meie tervisele on õhk.

Samblikke on eri kujuga: karikakujulistest porosamblikutest põõsasarnaste põdrasamblikeni. Värvidest domineerib hallikas-roheline, kuid leidub ka oranžikaid rebasesamblikke, mida kindlasti paljud on näinud puudel ja ka majaseintel.

Kui samblikud koosnevad mitmest organismist, siis samblad kuuluvad taimede hulka. Erilisteks taimemaailmas teeb neid asjaolu, et sammaldel pole õisi. Tõsi, ega õisi neil vaja lähegi, sest samblad paljunevad hoopis spooride abil, mille laiali paiskamiseks piisab vaid väikesest tuulepuhangust.

Vastupidi samblikele, kes saavad eluks vajalikke toitaineid peamiselt õhust, vajavad samblad eluks vett. Seetõttu leidub neid eelkõige niiskemates paikades. Ka aiast võib samblaid ning samblikke leida. Kõige sagedamini leidub neid vanemate viljapuude tüvedel, mis aga aednikule arvatavasti ei meeldi. Peale puutüvede kasvab sammal ka aia niiskemates osades, marjapõõsaste all näiteks. Kui muld on piisavalt happeline ning niiske, hakkab sammal ka lausa lillepeenras kasvama. Kõige rohkem võib sammalt leida aga muru seest, eriti varjulises aianurgas. Mõnikord juhtub aga nii, et sammal võtab võimust ning muru asendub pehme niiske samblavaibaga. Tegelikult on palju eri mooduseid, kuidas muru samblast puhas hoida, alates selle mehaanilisest eemaldamisest, kasutades spetsiaalset reha, kuni keemiliste vahenditeni, mida kalli raha eest võib osta.

Eestis elava umbes 450 samblaliigist on kõige tuntum kindlasti turbasammal, millega ka paljud meist otseselt või kaudselt kokku puutuvad. Turvas, mis annab paljudele talvel sooja, mida kasutatakse loomadele allapanuna ning millesse külvatakse kevaditi lilleseemneid, pole muud kui kõdunenud turbasammal.

Meie rabades kasvab 37 liiki turbasamblaid, mis aga on väliselt nii sarnased, et nende määramiseks vajatakse sageli mikroskoobi abi. Turbasammal, nagu ka teised samblad, kõduneb ja kasvab ühel ajal. Kuna neil puuduvad juured, siis kasvavad nad pidevalt ülemisest otsast, samal ajal altpoolt kõdunedes.

Kõdunenud samblakihid on kui alusmüür, mis toestab pidevalt ülespoole kasvavaid taimi. Just sellest aluskihist tekibki turvas - kuna tihedas kõdunenud samblakihis jääb õhku järjest vähemaks, siis ei lagune taimeosad täielikult ega teki mulda. Meie rabades kasvab turbakiht umbes millimeeter aastas, kuid aastatuhandete jooksul on seda mõnda kohta tekkinud juba ligi 16 meetrit.

Kui rabas einet võttes lõikate kogemata konservikarbi terava äärega näppu, siis tõmmake peotäis sammalt välja, pigistage kuivaks ning asetage haavale. Pole vaja karta, et mustusest saate veel veremürgituse, sest nii happelises keskkonnas, kus turbasammal kasvab, ei ela ühtegi paha batsilli.

Fotod: Jaanus Järva

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:40
Otsi:

Ava täpsem otsing