Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Täiskasvanud lapsed suurte rollis
Eks oma silm ole kuningas, kuid vähemalt esimesed ilmunud arvustustest kiidavad head ansamblimängu ja põnevaid näitlejatöid, iseäranis Margus Tabori kehastatud Donaldit. Väga suuri etteheiteid ei ole kriitikutel ka Mart Kolditsa lavastajatöö aadressil.
Dennis Potteri näitemängu tegevus toimub ühes väikeses Edela-Inglismaa külas Teise maailmasõja ajal. See on lapsepõlv, mille juurde kuuluvad mängud, kiindumused ja väikese inimese rõõmud, aga ka sõda, hirm, võimuvõitlus ja vägivald.
Lapsed on loomult hakkamasaajad, nad võtavad maailma asju sageli iseenesestmõistetavamalt, üks-ühesemalt kui täiskasvanud, ja sellepärast on nad ka halastamatult objektiivseks peegliks ümbritsevale.
"Lapsed mängivad omavahel," selgitab lavastaja Mart Koldits. Nende mängus peegelduvad kodud ja vanemate eelarvamused ning tuleb välja, kuivõrd mõjutatud nad neist on.
Kuna tingimused ja olukord on väga pingeline, siis teatud situatsioonides käituvad need lapsed ikka väga alatult. Samas on siiski ka lootust, sest mõni kõige alatumalt käituma harjunu ilmutab mingisuguses situatsioonis järsku headust. Lapsed mängivad ja mängu käigus juhtub päris saatuslike ja reaalsete tagajärgedega sündmusi.
Lavastaja soovib jõuda selleni, et laste käitumisest tuleb välja, miks holokaust toimus. "Tegelikult ei ole see ju näidend lastest, vaid inimese hirmudest ja kuidas inimesed nende ajel käituvad," lisas Koldits. Ebakindel ja hirmul inimene ründab teisi, sest on keskendunud oma egole. Ta tõi näiteks Aki Louhimehe filmi "Paha maa", kus inimesed elavad halva teiste peale välja ja see halb kandub edasi.
Kui vaadata mitte ainult mikro-, vaid ka makrostruktuure: kuidas riigid käituvad või kuidas poliitikagi tekib, toimivad täpselt samad mehhanismid.
Potteri näidendis kerkib üles holokaust ja selle toimimise mehhanism, eesti vaatajal tasub paralleele otsida kas või aprillikuistest sündmustest pronkssõduri ümber.
Mart Koldits peab loomulikuks, et kaldub eestlaste poolele, kuid samas pole ta kindel, et meie seisukoht samuti ülepingutatud pole.
Mingid inimesed on kogu oma identiteedi, uhkuse ja inimlikkuse sidunud sellega, et nemad võitsid Isamaasõja ning nad ei suuda nüansse tajuda. Ja vastupidi.
Mängivad Piret Kalda, Anne Reemann, Aleksander Eelmaa, Allan Noormets, Andres Ots, Rain Simmul ja Margus Tabor.
Autor: Ülle Hallik