Võrdsus kui sõnakõlks

Mbuti pügmeed kuuluvad tööstuslikult vähearenenud ühiskondade hulka. Nad hangivad endale toidupoolist küttimise-koriluse teel. Ühtlasi on nad ka üks maailma kõige võrdsemaid kogukondi, kus puudub hierarhia, igasugune liidripositsioon ning keegi pole majanduslikult ega muul moel teistest parem. Ning et klišeele veel auru lisada - jah, nad on õnnelikud.

Mbutid peavad koos jahti, jagavad saagi ruttu pärast kättesaamist ära, ning inimestel on keelatud endale midagi koguda või teistest rohkem võtta.

Läänemaailmas teeme me tavaliselt tööd individuaalselt ja ootame oma saavutuste eest kiitust. Me ammutame sellest jõudu ja motivatsiooni, et edasi töötada. Mis eriti tähtis, me leiame tavaliselt, et need, kes pole oma aja ja energiaga midagi tarka peale hakanud ega ühise eesmärgi nimel kaastööd teinud, ei vääri ka palka ega muud sorti tänu.

Minu meelest on see veidi silmakirjalik, kuna kõigi eelduste kohaselt peaks siis igale inimestele tema võimete ja pingutuste eest õiglaselt tasuma. Õiglust kui sellist pole aga kunagi defineeritud - see on üldse suhteliselt võimatu, kui kõik omakasu peal väljas on - ning ikkagi juhtub nii, et keegi oma panusest rohkem või vähem kasu saab.

Mbuti pügmeedel taolisi reegleid ei ole. Süüa saab igaüks, hoolimata sellest, kas ta jahist osa võttis. Isegi noori tugevaid mehi, kes tööst kõrvale hiilivad, ei karistata kuidagi. Sest inimesed usaldavad üksteist ja usaldus on nii sügav, et välistab igasuguste reeglite, seaduste või karistuste paikapanemise.

Jõulueelsel ajal ei ole vist kuigi lohutav vihjata sellele, et meie ühiskonnas tõenäoliselt võrdsus ja isegi võrdsed võimalused saavutamatud ideaalid on. Kasutame küll neid mõisteid nii igapäevategemistes kui ka poliitilises retoorikas väga palju, aga ühtegi muutust me sisse ei ole viinud. Vähemalt mitte sellist, mis reaalsele võrdsusele teed sillutaks. Privileegidest on raske loobuda.

Autor: Ellen Murula