Kaua tehtud, kaunikene

Paljud ütleksid, et see Eesti vanasõna tegelikult ei sobi Lissaboni lepingut kirjeldama - kaua tehti küll, kuid välja kukkus nii nagu alati… Lissaboni lepingust sai klassikaline lepingute muutmise leping.

Eesti talupojamõistus aga ütleb, et rahuloluks on põhjust küllaga. Esiteks lõpetab Lissaboni leping skeptikute nurina, et EL polnud kunagi mõeldud 27 liikme jaoks ning töö on nüüd palju raskem. Iseenesest on elu näidanud, et see pole tõsi, kuid igal juhul on nüüd lepingus arvestatud suure liikmete arvuga. Komisjoni suurusele seati piirid, pooleaastaste rahvuslike eesistumiste hakitust leevendab pikem meeskondlik eesistumine, teoreetiline hääletusmudel on sujuvam. Eesti on hiljutise liitujana vägagi huvitatud uute ja vanade liikmesriikide probleemivabast koostööst, õigemini selle vahe kadumisest. Nii on kõik sellised tehnilised küsimused meile tähtsad. Kokkuvõttes ongi lausa hämmastav, kui nutikalt suudeti leida uus, kõiki rahuldav kokkulepe.

EL saab lõpuks ometi keskenduda oma tegevuse eesmärkidele. Tundub nii, et viimase laienemisega hakkab päevakorrast taanduma kaua keskmes olnud vaidlus, kas me oleme teel superriigi poole või kasutame ELi võimsa, kuid klassikalise vahendina oma huvide edendamisel. Lihtsalt liiga palju on riike, kes föderaalse Euroopa välistavad. Seda tulisemad on vaidlused sisulise maailmavaate üle - kas üleilmastumine on rohkem oht või võimalus? Kas ELi edasine laienemine kindlustab stabiilsust või pigem hävitab seda? Kas kodanike sotsiaalset kaitset edendavad paindlik töökorraldus ja elukestev õpe või protektsionistlikud meetmed majanduses?

Lissaboni leping iseenesest ei vasta neile küsimustele, kuid EL on liikvele pääsenud. Seekordsel ülemkogul loodi nii arutelurühm Euroopa tuleviku asjus (2020-2030) kui allkirjastati ka ühine deklaratsioon üleilmastumise väljakutsetele vastamisest. Oleme lepinguga loonud võimaluse tõhusamaks koostööks justiits- ja siseasjades, näiteks piiridel või politseijõudude vahel. Lepingus sisalduvad Schengeni õigusruumi detailid ei jää pelgalt teoreetiliseks konstruktsiooniks ka Eesti jaoks - nüüd, kus me pidulikult ühineme ööl vastu reedet ja lihtsam piiriületus muutub kodanike jaoks käegakatsutavaks hüveks.

Üks uue lepingu silmatorkavamatest muudatustest on pürgimus tõhusama ühise välispoliitika poole. See jääb küll endiselt sõltuma kompromissikunstist, kuid ELil hakkavad rahvusvahelisel areenil olema prominentsed käilakujud, kes suudavad meid jõuliselt esindada. Ja EL ise on omandanud juriidilise isiku staatuse, lõpetades oma kujunemise keerukusest tingitud segase olukorra, kus mõningates küsimustes, näiteks kaubandusläbirääkimistel WTO raames, istus laua taga arusaamatu Euroopa Ühendus, Aafrika-strateegiat aga lõi samal ajal Euroopa Liit.

Kõik see pole palju rohkem kui paljas raam, tegutsemisvõimalus, nagu seadusandlik akt ikka. Praktikas võib mõni asi õnnestuda ja teine läbi kukkuda. Eesti koges ELi solidaarsust välispoliitikas aprillikriisi ajal. Ja on näinud selle solidaarsuse olematust Nordstreami ehituse küsimustes. Lissaboni lepingule võime vaadata lootusrikkalt ka energiapoliitika asjus - esmakordselt on siin osa pädevust toodud ELi kätte ning lisatud solidaarsuspõhimõte ka selles vallas.

Nii et tuult tiibadesse, Lissaboni leping! Selle ellurakendamine on meie endi teha. Eesti on lepingu ettevalmistamisel näidanud ennast ülimalt asjalikuna, edumeelse ja konstruktiivsena. Seegi on saavutus, millega on põhjust rahul olla.

Autor: Kaja Tael