Teistmoodi puhkus alatise kevade saarel Madeiral

Raimo Matvere 21. detsember 2007, 00:00

Seda Hiiumaast veidi väiksemat saart mainisid esmakordselt roomlased ja see oli juba enam kui 2000 aastat tagasi. Portugali meresõitjad taasavastasid Atlandi ookeanis asuva Madeira 1419. aastal.

Saareelanikud elavad peamiselt turismist, veinitootmisest ning banaanide kasvatamisest. Mägesid, rohelust, mõnusat merehõngu ja suvist kliimat leiab sealt aasta läbi. Tabasin end Madeiral korduvalt mõttelt, et seal olles jalutaks justkui kogu aeg botaanikaaias.

Kliima on ju suurepärane - aasta läbi sooja vähemalt 19 kraadi, iga päev paistab päike, arvestada tuleb alati ka väikese vihma võimalusega. Tänavate ääres kasvavad harilikud aaloed, paradiisilinnulilled, palmid, banaanid ja veel hulk tundmatuid taimi. Aiad ja pargid on kindlasti Madeira pealinna Funchali uhkuseks.

Funchali iseloomustab suur kõrguste vahe. Enamik tänavaid on järsu kaldega ja kitsad. Pikem kõndimine vajab võhma ning pealehakkamist. Seal jalgarattaga ringi sõitmist julgen soovitada vaid ekstreemsuse otsijatele.

Lõuna-Euroopa kuurortides ja turismilinnades on tavapärane, et vanalinna on koondunud restoranid, baarid ja klubid ning selle piirkonna on vallutanud turistid. Üllatusena on elanike arvult Tartu-suurune Funchal erinev - vanalinn kuulub kohalikele.

Restorane ja kohvikuid on vähe, hulgaliselt leiab poode ja kaubanduskeskusi, kuid ringi jalutades kohtab turiste harva. Peamiselt sagivad kesklinnas kohalikud, kes teevad oma igapäevatoimetusi ja külastavad meeletu himuga poode. Kõrvalt on seda sagimist põnev vaadelda.

Üks koht, kus linnas viibides lihtsalt peab käima, on Funchali aed- ja puuviljaturg. Kohalike taktika on lihtne - kui jääd leti äärde seisma, pakutakse sulle puuvilja maitsta. Müüjate lemmikartikkel tundus olevat mango. Kui olid mekkinud, pakuti kindlasti proovida veel mitut eri sorti granadilli ehk marakuja't ning anti nätsutada suhkruroogu.

Soovitan teha sisseoste turu esimesel korrusel, sest teisel korrusel on müüjad agressiivsemad, lausa nahaalsed. Kui soovid osta ainult kahte-kolme ühikut puuvilja, võib müüja lisada su kotikesse omaalgatuslikult veel peotäie granadille ja panna koti alles siis kaalule.

Aga maitsed - need on suurepärased. Mango oli mahlane, pehme ja magus. On tunda, et viljal on antud aega valmida.

Veel on Madeira köögi uhkuseks musta värvi hirmuäratav kala, mida kohalikud kutsuvad espadaks. See maitseb väga hõrgult. Traditsiooniline Madeira praad on grillitud espada küpsetatud banaanidega.

Loomulikult ei saa ümber Madeira veinist - seda tugeva maitsega kangestatud veini juuakse nii söögi alla, peale kui ka eraldi. Muide, neli sentiliitrit veini on restoranide sisseviskajate abivahendiks - jääd korra menüüd vaatama ja juba antakse sulle tasuta klaasike pihku. Kui nii mitme restorani menüü ees tähtsat nägu teha, võib tuju päris kiiresti tõusta.

Madeiral ringi sõitmiseks on võimalusi mitmeid - näiteks rendiauto, bussi- ja taksoekskursioonid. Saar on unistuste sihtpaik pildistamisfännidele ja kaunite vaadete gurmaanidele.

Võimsa elamuse saab Gabo Gir?o otsast. See on üks Euroopa kõrgemaid rannakaljusid, ulatudes 580 meetrini üle merepinna. Üle ääre alla vaadates tabab vaatajat üllatus - enne merepinnani jõudmist on kalju all väike tükike tasasemat maad. Agar madeiralane on maatüki ära kasutanud ning sinna põllukese rajanud. Ligipääs sinna on ilmselt tõeline väljakutse.

Levadad on üks Madeira peamisi tõmbenumbreid. Need on niisutuskanalid, mis viivad vett saare lääne- ja loodeosast kuivemasse lõunapiirkonda. Levadasid hakati Brasiiliast toodud orjade abiga ehitama juba 16. sajandil. Tänaseks on levadasid kokku enam kui 2000 kilomeetrit. Suur osa levadadest on nüüd ääristatud matkaradadega, mis annavad roheluse ja värske õhu laksu. Tervislik, tasub proovida.

Reisi kõige kirkam ja kentsakam elamus oli fado-laulude õhtu. Fado on Portugali rahvalik muusikastiil, mille laulud on kurvatoonilised, rääkides enamasti õnnetust armastusest, ebaõiglasest saatusest ja elust vaesuses. Fado pärineb 19. sajandi algusest ning selle juured asuvad Brasiilias.

Kuulasime fadosid kohvikus, kust küll traditsioonilist kultuuri ei ootaks. Väljas neoontuledes vilkuv silt nagu eelmise kümnendi keskpaiga Eesti maakohtade ööklubidel. Sees tuimad valged seinad ja korvtoolid, õhk suitsust sinine. Inimesed tulevad-lähevad ning juua serveeritakse, baarmeni tegevus oli kaootiline. Laulmise ajal hoiti kohviku välisust hoopis kinni.

Juhtivaks esinejaks on mütsilotuga vanamees, kes kuidagi artisti ei meenuta. Aga loeb karisma! Hingestatus, millega ta fadosid laulab ning hääl, mis kõlab, on võimas, sügav ja meeldejääv.

Õhtu jooksul lisandus pidevalt uusi esinejaid - osad tulid pea otse välisuksest lavale, teised jälle tõusid publiku seast. Kuulajateks olid ainult kohalikud, pluss ainsa erandina meie. Kõiki laule (ja vist ka lauljaid) teadsid kuulajad nagu oma viite sõrme. Muidugi ümiseti kaasa. Õhk oli kohvikus emotsioonidest laetud, lugude traagikat mõistis ka siis, kui sõnadest midagi aru ei saa. Esitused toimusid nelja-viie loo kaupa, millele järgnes esinejate suitsu- ja napsupaus.

Kogu elamuse vastandlikkust saaks võrrelda ehk sellega, kui Johansonid annaksid Tallinnas folkkontserdi näiteks Stockmanni kaubamaja bistroos.

Madeirast veel kaks olulist tähelepanekut: peosaareks seda kindlasti pidada ei saa. Enamik turiste olid eakad inglased, kes veetsid aega suurtes lukshotellides. Ööklubisid ja pubisid nägime seega vähe.

Madeiralased pole ka sugugi nii temperamentsed, lõbusad ja lärmakad kui hispaanlased, kreeklased või itaallased. Pigem on nad rahulikud, vaiksed, kohati isegi tõredad suhtlejad. Seega on eestlasel seal täitsa kodune tunne, ei mingeid liigseid emotsioone ja pealetükkivust.

Ameerika kirjaniku Ernest Hemingway tuntuks kirjutatud ütlus, et igas sadamas kohtab mõnda eestlast, kehtis ka Madeiral, ent kaudselt.

Ainus kaasmaalane, keda reisil juhuslikult kohtasime, oli kunstnik Tanel Veenre. Ühes Funchali peatänava ääres asuvas näitusesaalis avati novembri eelviimasel nädalal parajasti tema ehtenäitus.

Astusime läbi, sest kes teab, millal Eestis sellisele näitusele satub. Veenre isiknäitus "Paganlik poeesia" jääb avatuks aasta lõpuni.

Lisaks õnnestus meil ühel õhtusöögil tutvuda eaka inglise härraga, kellel Eestiga olnud tihedad sidemed.

Palju kiitust sai temalt muidugi Tallinna kena vanalinn, ilusad Eesti naised, Pärnu rand ning brittide lemmikpeopaigad eesotsas Nimeta baari ning Hollywoodi ööklubiga. Selle härrasmehe eelmine abikaasagi olevat olnud eestlanna.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    25. November 2011, 09:51
    Otsi:

    Ava täpsem otsing