Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Unistamise jõud
Mul on sõprade hulgas paar persooni, kel on tavaks uue aasta ööl kirjutada paberile oma soovid ja siis need ära põletada. Soovide täitumisega on senini nii ja naa olnud, aga 365 päeva möödudes on uued read paberil. Ja uued ootused universumi poole teele saadetud.
Praegu on vist küll kõigi ühine soov näha valgeid jõule. Ei tea, kui suur on kollektiivse unistamise jõud, kuid lootus pidi viimasena surema.
Olen oma tuttavatelt, töökaaslastelt ja lähedastelt küsinud, mida nad jõulukingiks soovivad ning pea kõik on vastanud, et pühadeõhtul oleks hea ja rõõmus olla. Ühtpidi on see märk, et oleme hakanud taaskord rohkem immateriaalseid väärtusi hindama, teisalt aga kõliseb kõrvus häirekell, et oleme jätnud rõõmuks ja rahuks järjest vähem aega, et seda nüüd parima kingina soovime.
Igal juhul ootan minagi üllatusi, mida raha eest osta ei saa ning soovin teilegi mõnd südantsoojendavat käepigistust või pilku, ootamatut kohtumist mõne lapsepõlve jäänud sõbraga, seda, et pere tahaks rõõmuga kokku tulla ja et kellelgi poleks lahkumisega kiiret.
Ja kui midagi ikka ja jälle õppida, siis seda, kuidas kuulata ja näha ning oma aega jagada ja hoida.
Helgeid jõule ja kirglikku aastavahetust!
Klassikuid tsiteerides: elame veel!