Laenujuttu ka uueks aastaks

Iga põlvkond on leidnud teatud eas oma noorusele tagasi mõeldes, et tema ajal oli rohi rohelisem, maailmas rahulikum ja suhkru hind mõistlikum. Ma ei julge lubada, et mina seda kunagi teen, kuna esimesed iseseisvusaastad on praegustel keskkoolilõpetajatel juba päris vastutusrikkad. Suuresti tänu enda kärsitusele.

Veel mõnikümmend aastat tagasi oli üsna normaalne, et äsja ülikooli astunud või isegi abiellunud neiu või noormees, elas vähemalt paar aastat oma vanematekodus. Tänapäeva noor on nõudlikum, mõned ütlevad, et ka iseseisvam. Selle pakitseva iseseisvuse rahuldamiseks on aastal 2008 aina kasvav arv võimalusi: järelmaksud, krediidid, laenud.

Kulutamiseks ei pea ammu enam konkreetset summat peos olema. Osalt on see positiivne: mõni vaesem pere saab kuude kaupa oma uue külmiku eest tasuda või kui riigieksamil läheb kehvasti, võib tudeng esimese aasta riigieelarvevälisel kohal õppida ning järgmisel ringil oma tulemust parandada. Laen annab võimalusi, nii kaua, kuni majanduskliima stabiilne on. Siis tundub ta lausa sotsiaalset ebavõrdsust näiliselt vähendavat. Kel reaalsuses rahalisi vahendeid pole, saab krediidi abil hakkama ja mõnusat elu elada.

Kuigi juba vähemalt kaks aastat on räägitud, kui ohtlik on laenamine, ning et paljude Eesti perede elu võõral rahal püsti on pandud, jätkub õnnis ignorantsus. Kas ei taheta või ei osata kuulda tõsiasja, et majanduslanguse puhul on võlgu elavatel peredel kitsas käes.

Mis nüüd teha neil, kellel kaks või enam miljonit laenu on? Soovida jääb kainet meelt ja jaksu laenu tagasimaksmisel. Noortele aga tahaks küll südamele panna, et keskkooli lõppedes laenurada käima ei hakataks. See on lihtne ja mugav väljapääs, kui endal veel finantse pole, aga kui kõik muud otsused teeme võimalikult helgele tulevikule mõeldes - kuhu kooli minna, millist ametit õppida - siis võiks ka rahaasjadega ettevaatlikult ümber käia. Et helge tulevik võlakoorma taha ei jääks.

Autor: Ellen Murula