Ära osale majanduslanguses

Hiljaaegu oli rahvuslikuks hasardiks kinnisvarahindade kasvunumbri ennustamine, nüüd on see asendunud vastupidise majandusastroloogiaga - käib justkui võistlus, kes suudab manada Eesti majandusest katastroofilisema pildi.

Oletame, et Eestile ennustatakse koletuslikku külmalainet, mille tõttu hukkub enamik inimesi, ellu jäävad vaid vähesed. Mida inimene teeks? Tõenäoliselt pakiks asjad ja tormaks lennukile, et sõita võimalikult sooja kohta, või istuks autosse ja vajutaks gaasi Poola suunas.

Meile maalitakse lähitulevikust traagilisi pilte, kuidas Eesti majandus peatselt püstloodis alla langeb ja kokku kukub. Kui seda uskuda, tekib tunne, et võiks igasuguse ettevõtluse ära lõpetada ja pakkida kohe asjad. Ometigi seda enamik ettevõtjaid ei tee, vaid jätkab tegevust.

Me jääme väidetavasse katastroofipiirkonda külmalainet ootama. Miks? Sellepärast, et me usume, et me elame selle külmalaine või jääaja üle, me ei usu, et see on nii ohtlik, kui ennustatakse. Ja tõepoolest - miks peaks uskuma hiromantide jutte. Kes on see, kel on kristallkera tuleviku ennustamiseks? Kas kõik hinnangud on sama adekvaatsed kui need, mis ennustasid kinnisvarahindade lõputut kasvu? Või on seal liigset pessimismi?

Inimestele meeldib uskuda müstilistesse asjadesse. Meile annavad turvatunde horoskoobid, meile meeldib kuulata Kuuse-taatide ilmaennustusi, käia selgeltnägijate juures, hoolimata sellest, et ratsionaalne mõistus ütleb: see on täielik jama. Kui majandusastroloogid ennustavad kollapsit ja külmumist, usume ka seda ja tormame esimeste kuulujuttude peale kroone firma kontodel eurodesse konverteerima.

Meenub raamat "Tervise ABC", kus kirjeldati tähestiku järjekorras kõikvõimalikke haigusi. Pärast selle raamatu sirvimist valdas jõuetus ja tunne, et põen enamikku neist haigustest. Sama toimub ka Eesti majanduses. Tõepoolest, kui uskuda piisava pühendumisega seda, millest meile räägitakse ja kirjutatakse, muutub see lõpuks reaalsuseks. "Majanduslangus? Jah, mul vist juba ongi kroonilise majanduslanguse sümptomid! Oehh..!"

Majanduslangus on suures osas kinni meie peades. Õnneks on piisavalt ettevõtteid, kes ei põe väidetava majanduslanguse pärast, vaid näevad hoopis uusi võimalusi. Turult roogitakse välja nõrgemad ja väetimad ning nutikamad saavad sellest ainult tulu. Nad võtavad ära teiste ettevõtete kliendid, turuosa, loovad uusi tooteid ja laienevad uutele turgudele, kus ei kurdeta majanduslangust. Nad keskenduvad müügile ja kliendisuhete tugevdamisele - kui pole kliente, pole käivet ega kasumit.

Kindlasti on ettevõtteid, kel tuleb raske aeg, kuid see, et iga traktorist hakkas tegelema kinnisvara vahendamise ja arendamisega, ei olnud normaalse majanduskeskkonna tunnusmärk. See, mis toimub, on puhastumine. Perspektiivitundega juhitud ettevõtted jätkavad oma kurssi ja kohandavad end vastavalt oludele.

Kui minna kaasa kurtjatega ja mürgitada oma meeli pideva sisendamisega, et kõik läheb ainult halvemaks, siis lähebki, ja kasu saavad sinu ettevõtte asemel valuutavahetajad, inkassofirmad ja pankrotihaldurid.

Majanduslangusel on üks hea omadus - sa ei pea sellest osa võtma, kui sa ei taha! Milleks haliseda, kui võiks tegutseda ja teenida hoopis raha? See on kinni meis endis: suhtumises, võimaluste nägemise oskuses, reageerimiskiiruses, tegutsemistahtes. Ei, tegelikult võiks majanduslangusest osa võtta küll, kuid ainult nende poolel, kes saavad olukorrast kasu. Valik on meie enda käes: kas püüame olukorras uusi võimalusi leida või veereme virisedes allamäge.