Tööliste paradiis tulekul?

Kas ametiühingute poliitiline taastärkamine torkab mutrivõtme üleilmastumise rataste vahele? Või muudab nende kasvav jõud globaliseerumise püsivamaks, edendades võrdsust ja õiglust? Nii ehk teisiti on ametiühingud peamiseks jokkeriks meie majandussüsteemi evolutsioonis aastal 2008 ja pärast seda.

Ametiühingute kasvav mõju on ilmne paljude hiljutiste sündmuste puhul: Saksamaa kantsleri Angela Merkeli vastuoluline tehing tõsta postitöötajate miinimumpalka, mitme Ameerika presidendikandidaadi varjamatud kahtlused kaubavahetuse ja immigratsiooni osas ja Hiina liidrite tärkavad mured tööstandardite pärast.

Koos poliitilise mõjuga kogeb taassündi ka ametiühingute intellektuaalne lugupeetus. Pärast kümnendeid halvustamist majandusteadlaste poolt tööpuuduse suurendamise ja majanduskasvu kägistamise pärast, saab ametiühing nüüd tuge sellistelt arvamusliidritelt nagu Paul Krugman, kes väidab, et üleilmastumise halvimatele liialdustele vastu astumiseks on vajalikud tugevamad ametiühingud.

Ametiühingute äkiline esilekerkimine poliitilise jõuna on eriti üllatav USAs, kus erasektori ametiühingu liikmelisus on langenud 1975. aasta 25%-lt praeguse 8%-ni. Kõrgtehnoloogilisest Google'st kuni massilise jaemüüja Wal-Martini on USA ettevõtted leidnud viise oma äride ametiühinguvabadena hoidmiseks. Ainult riigisektoris, kus liikmelisuse määr on 35%, on ametiühingute kants alles jäänud. Üks mu parimaid lapsepõlvesõpru abiellus ametiühingu organisaatoriga, kes leidis, et USAs on tööd nii raske leida, et ta lõpuks kolis oma perega streigirohkesse Kanadasse.

Tänapäeval soovivad USA sellised poliitilised liidrid nagu kongresmen Barney Frank ametiühingud tagasi tuua. Kuid põhjust on olla üsna skeptiline. Suhteliselt vaeste riikide nagu Hiina puhul aitaksid tõelised ametiühingud tasakaalustada töövõtjate võimu, tuues kaasa elukvaliteedi eeliseid, mis ületaksid majanduskasvu kulud. Tehasetingimused Hiina teatud osades meenutavad kõikjal liiga palju 20. sajandi alguse ametiühingueelset USAd. Tuhanded Hiina töölised surevad igal aastal söekaevandustes, kus mõnikord puuduvad elementaarsed ohutusabinõud.

USA ja Euroopa rikaste riikide puhul on aga väide, et tugevamad ametiühingud toovad kaasa suuremaid eeliseid kui kulusid, tunduvalt kahtlasem. Praegu on enamikel töölistel juba juriidilised ja seadusandlikud õigused, mis hõlmavad peamiseid kaitsemeetodeid, mille eest ametiühingud sajand tagasi võitlesid.

Selle asemel tähendab ametiühingute mõju tänapäeval liiga sageli paindumatuid töötavasid ja ühetaolist palgastruktuuri, mis ei hüvita adekvaatselt tööpanust ja -oskusi. Ei ole üllatav, et riigisektoris, kus tootlikkus on madal ja rahalised piirangud väikesed, on ametiühingute kontsentratsioon tavaliselt kõige suurem. Õpetajate ametühingud on eriti katastroofilised, blokeerides paljude riikide haridussüsteemide igasuguse ratsionaliseerimise või täiustamise.

Enne nüüdisaegset üleilmastumisajastut võisid ametiühingud edeneda, organiseerudes üleriigiliselt, mis andis neile tohutu võimu tingimisel nii tööandjate kui tarbijatega. Nüüd, pärast üleilmse kaubavahetuse sõjajärgset plahvatuslikku paisumine on enamik ametiühinguid kogenud oma monopoolse võimu erodeerumist, kui mitte lausa hävimist. Seetõttu on ametiühingud arenenud maailma suuremas osas nii jõuliselt võidelnud selle eest, et blokeerida vabakaubanduse läbirääkimised, mis võib nende positsiooni edasi õõnestada.

Mõned teemad, millele ametiühingud kaasa aitavad, näiteks inimõigused ja keskkonna kvaliteet, on kaljukindlad. Kui nad aga üritavad neid teemaisd kaubavahetusega ühendada, muutuvad nende motiivid siiski küsitavaks.

Kõne all on juhtum on ametiühingute lobitööst USA-Kolumbia vabakaubandusleppe vastu, mille ratifitseerimine aitaks suurel määral kaasa USA-Ladina-Ameerika suhetele. Õigustatud küsimused selle kohta, kuidas Kolumbia valitsus viis läbi oma eepilise sisesõja narkokaubanduse poolt finantseeritud mässajate vastu, ei trumpa üle ulatuslikumaid teemasid. Seega on lepinguvastased aktivistid kaevelnud, et Kolumbia on ametiühingute vastu, kuna see ei kaitse ametiühingute liikmeid mässajate vägivalla eest. Siiski märgib Kolumbia valitsus, et kõik kolumbialased kannatavad mässajate vägivalla pärast, kuid ametiühinguliikmed kogevad seda tegelikult vähem kui ülejäänud rahvastik.

Kahjuks etendatakse seda tükki paljude kaubavahetusteemade puhul, kaasa arvatud paljud Hiinat puudutavad.

Rikaste riikide puhul käsitletakse sissetulekute ümberjaotamist paremini pigem maksude ja soodustuste süsteemi kaudu kui valitsuse ametiühinguid tugevdatavate ediktidega. Rikkad maksavad tänapäeval paljudes riikides nii vähe makse, et suureks täiustuseks oleks lihtsalt üle minna proportsionaalsetele maksudele väga kõrge maksuvabastuse tasemega, nii et madalama sissetulekuga perekonnad ei maksaks midagi.

Keskmise sissetulekuga riikide puhul on väljakutse keerulisem. Kuid ka siin tundub töötajate juriidiliste ja seaduslike õiguste suurendamine, lastes samas enamikel ametiühingutel hääbuda, olevat õige lähenemisviis.

Kahjuks näeme me ametiühingute kasvavat poliitilist mõju tõenäolisemalt muutumas suurimaks destabiliseerivaks jõuks kaubavahetuses ja majanduskasvus koos väga ebakindlate tagajärgedega. Kui me näeme paljude rikaste riikide poliitilisi liidreid ametiühingute tujusid rahuldamas, üksteisele vabakaubanduse ja immigratsiooni vallas hoope jagades, on küllalt põhjust muretseda eelseisvate raskuste pärast. Seetõttu on ametiühingud aastal 2008 majanduses üks peamisi jokkereid.