Kohvik-söökla 48

Heidi Vihma 11. jaanuar 2008, 00:00

Päris tihti ootan maja number 48 ees bussi, just siin peatuvad minu koduliinid. Nii olin peaaegu et uue kohviku sünni juures. Nägin, kuidas edenes remont, kuidas tööjärg läks sisekujundaja kätte, juba paar tundi pärast avamist jõin esimese tassi kohvi ja nüüd käisin 48s ka lõunat söömas.

Vahepeal on algselt rahulikule kohvikudisainile lisandunud kiirsöögistilistika: ukse ümbrus kirendab odavtrükis siltidest, mis pakuvad odavat majaveini, odavat õlut, odavat putru, odavat hommikusööki, akendele on riputatud rohelisest plastmassist karvased asjad ja väikesed elektripirnid. Sisenejat tervitab rõõmsameelne kõvahäälne raadiohääl: "Nüüd on liinil järgmine stuudiossehelistaja ja ta räägib meile kohe vahvat juttu. Ja kohe laseme toredat muusikat". Oi, kui valjusti!

Siinsed sööklatoidud on vana hea klassika, mis täidab kõhtu ja on Eesti inimesele ikka meelepärane olnud. Toiduainete hinnahüpped pole 48sse veel jõudnud. Valisin heeringa-kohupiimakastme, sain lisaks veel viis väga suurt kartulit, natuke peedisalatit ja toorsalatit.

Kastmes oli heeringat täpselt parasjagu, kartulid maitsesid justkui vanaema põllult, kõik oli hea ja ilus. Nii ilus, kui üks sööklaportsjon olla saab. Ka borš oli maitsev. Peale kartuli, mida menüü ei maini, aga mis on iga korraliku Eesti söökla alustalaks, on menüüs ka kala, kana, liha ja vorsti, on ka üks pastaroog, pannkoogid, omletid, pudru ja muudki.

Vanaaegse väljanägemisega kohvikulett pakub torte, kooke, saiakesi ja veini. On ka õlut. Ühes kõrvallauas istuvad kaks keskeas daami kohvi ja koogi juures, teises joob kuulus kirjanik sõbraga õlut ja sööb borši peale - igati demokraatlik paik.

Aga keeruline on selles iseteenindusega hübriidsöögikohas toime tulla. Kui kartul-kaste, mahl ja leib on ühe leti juures kandikule laotud, tuleb kandik mahutada järgmise leti kitsale servale, et söögi eest raha maksta. Maksan, viin kandiku lauale ja kuna ma pole ikka veel õppinud plastkandikult sööma, tahan kandikut kuhugi ära viia. Pole, kuhu panna. Teenindaja osutab leti servale, aga ütleb, et tavaliselt jäetakse lauale - minul ei mahtunud.

Heeringas söödud, lähen kohvi ja saiakese järele. Saialetis on sai, mille ma välja valin, ilma nime- ja hinnasildita. Küsin selle saia nime, mis jääb moonirulli ja õunasaiavahele. "Kirsisai," vastab ettekandja, kes neid saiakesi ise ei näe, sest saiakorv avaneb ostja poole, kes neid ise võtta ei tohi. "See ei saa olla kirsisai, see on kollane," vaidlen vastu. "No siis on see kreemisai," vastab müüja. Saan oma kollase kreemisaia, palun ka espressot. Espresso saan, aga lusikat ja suhkrut ei saa. "Minge võtke järgmiselt letilt," antakse nõu.

Aga mul on käes rahakott, taldrik kreemisaiaga ja kohvitass, pole ju lihtne manööverdada. Palumise peale tõstetakse siiski üks suhkrutoos ka sellele letile ja antakse lusikas.

Kohvi ja sai mahuvad vaevaga väiksele lauakesele tühja heeringataldriku kõrvale ära - mul pole kasutatud taldrikut kuhugi panna ja kedagi teist see ei huvita.

Leian ajaleheriiulilt juunikuise Naistelehe ja natuke värskema Linnalehe, aga mõlemad on liiga paljude lugejate käte vahelt läbi käinud, et neid kohvi kõrvale sirvida kõlbaks, nii et pikemalt istuma jääda polegi põhjust.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:51
Otsi:

Ava täpsem otsing