Teisipäev 6. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Läbipaistev Punane meri kutsub vrakke avastama

Tarmo Riisenberg 11. jaanuar 2008, 00:00

Punane meri on tõepoolest äärmiselt läbipaistev: merepinnal snorgeldades võib probleemideta vaadelda laevavrakki, mis on viimase ankrukoha leidnud paarikümne meetri sügavuses, kihava elustikuga korallrahu kõrval.

Läänemere paarimeetrise nähtavusega harjunule on selline avarus hulluksajav. Kuhu ka pilku ei pööraks, ikka on midagi vaadata ja uurida. Enne hakkavad hambad plagisema, kui merepõhjast kerkivad korallrahud vaatamisväärsest tühjaks saavad.

Kalad, korallid, merisiilikud, karbid - kõik see värvikas ja huvipakkuv seltskond sebib, ujub ja oleskleb mööda rahusid, laskmata end häirida vee peal ja vee all ringi sebivatest inimestest. Snorgeldajaid ja sukeldujaid on kohati niivõrd palju, et ka inimesed võiks vabalt Punase mere püsiasukate sekka liigitada.

Mere puhtus ja rikkus oli ka põhjuseks, miks eelmise sajandi jooksul arenes tagasihoidlikust kalurikülast rahvusvaheline turismikeskus. 1908. aastal koosnes tulevane Hurghada vaid kuuest kalurihütist. Vaikselt lisandus inimesi (eriti pärast naftavarude avastamist 1930ndatel aastatel) ning peagi leidsid tee Punase mere rikkuste juurde ka hobisukeldujad.

Turistide massiline sissevool hakkas 1980ndatel aastatel, kui levisid kuuldused Egiptuse selgest ja soojast mereveest ning valge liivaga randadest Punase mere ääres.

Sealt edasi on elu läinud tõusujoones: uusi hotelle tekib mööda merekallast järjest juurde ja praegu mõõdetakse Hurghada rannajoone pikkust juba kümnete kilomeetritega. Täpselt pole number isegi teada: pakkumised algavad 30 kilomeetrist ja lõppevad 60ga.

Põhiline elu keeb Hurghada südames: vana linnaosa tiitlit kandvas El-Dahharis, uuemas Sakkalas ning hotellidega palistatud osas, mida teatakse üldjuhul kui Village roadi.

Kogu Hurghada elu keerlebki turistide ümber. Esiteks loomulikult hotellidega seotud personal. Hotelle on igale maitsele: alates viietärnilistest ja lõpetades nendega, mille tärnide arvu eurooplane suhteliselt nullilähedaseks peab.

Üldjuhul saab hotelli valides lähtuda reeglist, et kui tegu pole üleilmselt tuntud hotelliketi esindusega, võib uhkelt esitletavatest tärnidest paar maha võtta. Lisaks valmistuge mõttes olukorraks, kui broneeritud hotellikoht asendatakse ülemärkimise tõttu teisega.

Selgitust pärides laiutavad reisikorraldajad üldjuhul käsi ja viitavad süüdlast otsides Egiptuse partneritele, kelle tabamine on sama keeruline kui lumeinimesest portreefoto tegemine. Rahuarmastav eestlane lepib enamasti sellega, mida asemele pakutakse.

Teine seltskond, kes turistide najal elus püsib, on poodnikud. Kohalike tüütuste esikümnesse kuuluvad ka nn sisseviskajad ehk mehed, kes üritavad tänavatel jalutavaid turiste poekestesse meelitada.

"Hello my dear friend, how are you?" on tüüpiliseks sissejuhatuseks oma kaupluse reklaamijatele. Uuritakse, kust kauge külaline tulnud on, mis ta nimi on, räägitakse mõned sõnad külalise keeles. Paljud teavad tervitusi ning muid lihtsamaid sõnu ka eesti keeles.

Siis asutakse asja kallale ehk poekese kaupa kiitma. Olgu tegu papüüruse, lõhnaõli või riietega, sisseviskajad on ühtmoodi aktiivsed. Esialgu on suisa probleem liikumisega, eriti Sakkala peatänaval. Iga paari meetri järel üritab keegi suhtlemisega alustada.

Õnneks saab kiiresti omaseks tõrjuva näo ja valjuhäälse no-no-no-kombinatsioon, mis lubab üldjuhul rahulikult liigelda. Paljude hotellide kodukohaks oleval Village roadil ja Hurghada prügistel kõrvaltänavatel seda probleemi aga eriti pole ja päikesepaistes jalutamist keegi suurt segama ei tiku.

Kaupmeestega suheldes tasub meeles pidada fakti, et nende poolt küsitud hinda on juba alguses sisse kirjutatud rohkelt n-ö õhku ja kauplemine kuulub iga tehingu juurde. Erandiks on küll fikseeritud hindadega poed.

Manage endale ette parim kivi- või pokkerimängija nägu, küsige tassike kohalikku väga head hibiskuseteed ning pakkuge teid huvitava kauba eest näiteks viiendik küsitavast. Kui suudate siis vastu panna kaupmehe relvituks tegevale naeratusele ("no selline hind ei ole kohe mitte üks raas võimalik") on juba veidi lootust, et hinnas jääb tehingu lõpuks õhku märksa vähemaks.

Eriti hea kauplemisõnne korral võib saada kauba isegi turuhinnast odavamalt. Sel juhul tasub aga tagasi antav raha üle kontrollida. Kaupmehed üritavad täpse raha tagastamisega võimalikult kaua viivitada, lisaks tahetakse pound'ide ehk meie mõistes kroonide asemel tihti tagasi anda piastreid, st sente. Viimased on samuti paberrahad, seega on "eksitus" kerge tekkima.

Kui äri käib parajasti dollarites, võib näiteks kümnese paberraha asemel tagasi saada viiese. Alles suunav küsimus toob õige rahatähe sahtlist välja koos naeratava sorry'ga. Ärge pahandage, sest nii on seal lihtsalt kombeks.

Kindlasti puutub iga Hurghada külastaja kokku ka taksojuhtidega, kes tuututades kliente otsivad. Too signaalide valing, mis tänavatelt kostab, näib olevat saanud suisa omalaadseks keeleks. Vestlus algab ühest lühikesest autosignaalist: "Sõita tahad?". Juhul kui turist pead raputab või eitava käemärgi teeb, järgnevad kaks tuutu, otsekui küsimus: "Oled sa ikka kindel?". Korduv pearaputus või käeviibe kutsub esile kolmanda signaalide valingu: "Olete te ikka täitsa kindlad?".

Kui signaalide prääksumisest tüdinud turist otsib seepeale maast pilguga kobedamat kivitükki, millega tüütu "kosilane" eemale peletada, kostab üksainus signaalipiiksatus, otsekui oma kaotuse tunnistus ja sinioranž takso kiirustab minema. Temast vabaks jäänud koha haarab aga mõnekümne sekundi pärast järgmine ja kogu suhtlus või nuhtlus algab otsast peale.

See ei tähenda aga, et taksodest Hurghadas abi pole: nendega jõuab kiiresti ja mugavalt kohale ja ka hind, mis sõidu eest küsitakse, pole pankrottiajav. Siingi kehtib kauplemisreegel.

Kui keskmise pikkusega linnasõidu taks on viis kohalikku rahaühikut, siis reeglina küsitakse algatuseks rohkem, näiteks 15. Lõpuks lepitakse aga ikkagi viiega (ca kümme krooni).

Taksomeeter on küll armatuurlaual olemas, kuid sama hästi võiks see sealt ka puududa: sõidud toimuvad kokkuleppehinna alusel ja taksomeetri sisselülitamisega ei vaevu keegi end kurnama.

Kui kauplemine enne sõidu algust ununeb, võib arve olla üpris ränk. Seda kogesid paar Eesti matkaselli, kui seal väga levinud marsruuttaksosse istumise ja paarikilomeetrise sõidu järel neilt sada kohalikku raha küsiti. Justkui oleks soe Egiptus ootamatult koduse Tallinna taksojuhtidega asendunud.

Kes aga Hurghadas puhates ka Egiptuse muistiseid näha tahab, peab ette võtma paaripäevase ekskursiooni Luxorisse (seal asub Kuningate org) või Kairosse (püramiidid). Tõsi, väga mugavad need sadu kilomeetreid bussis loksutavad ekskursioonid pole.

Pigem on soovitav minna kas paradiislikule Giftuni saarele päevitama ja snorgeldama, džiibi või ATVga kõrbesafarile või siis poolallveelaevaga korallrahudele sõitma. Viimane on äärmiselt põnev kogemus.

Muidugi tasuvad ettevõtmist ka linnaekskursioonid. Nende puhul pidage küll meeles, et ühegi poe ees ei jää ekskursioonibuss seisma juhuslikult. Lõhnaõlipood, mis bussitäie rahvast endasse neelab, on enne andnud panuse reisifirma või giidi sissetulekutesse.

See raha võetakse turistidelt kõrgema hinna näol tagasi. Nii võibki lõhnaõli eest küsitav kolm naela grammist ("See on riiklikult kehtestatud hind," räägib müügimees) olla kordi kõrgem sellest, millega Village roadil alustatakse teie poodi meelitamist. Seega ostke alles siis, kui te tõesti saate parima hinna. Kiiret pole Hurghada sinitaeva all küll kuhugi.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:51
Otsi:

Ava täpsem otsing