Riik peaks lõpuks tunnistama suhkrutrahvi kehtetust

Üleliigse laovaru maksustamine, ehk suhkrutrahv on teema, millele ei näi lõppu tulevat. Hetkel on vaidlused n-ö teisel ringil ja Tallinna Halduskohus peatas möödunud aasta lõpus oma menetluse suhkrutrahviga, et küsida Euroopa Kohtult eelotsust. See on üldse esimene kord, kui Eesti kohus eelotsust küsib.

Minu tagasihoidlikul hinnangul ei peaks suhkrutrahviga üldse kohtute aega ja vaeva kulutama, sest maksustamine oli algusest peale ebaseaduslik.

Suhkrutrahvi reguleerib üleliigse laovaru tasu seadus ÜLTS, mille eesmärk on võrdsete konkurentsitingimuste tagamine ja turumoonutuste ohu vältimine Eesti liitumisel ELiga. Viimane toimus meil mäletatavasti 1. mail 2004. ÜLTSi esialgne versioon avaldati 27. aprillil 2004 ja hakkas kehtima neli päeva hiljem, 1. mail. Mil viisil saaks ÜLTS kas või teoreetiliselt oma eesmärki täita, kui see avaldatakse seadusandja poolt alles vahetult liitumise eel ja jõustub koos liitumisega? Üleliigseks tembeldatav suhkruvaru oli reeglina selleks ajaks juba ettevõtete lattu jõudnud, kusjuures täiesti seaduslikult, kuna ükski kehtiv õigusnorm mingeid keelde või piiranguid ei seadnud.

Riik pareerib kohtutes, et ettevõtjad olid suhkrutrahvist teadlikud palju varem ja seda ajakirjanduse vahendusel. Vabandust, aga sellist juttu on piinlik kuulata! Iga inimene teab, et kohustuslikud saavad olla üksnes ettenähtud korras avaldatud seadused jm õigusaktid. Kogu lugupidamise juures meie neljanda võimu ehk ajakirjanduse vastu - ajalehed ei ole meil ega ka arvatavasti üheski maailma riigis õiguse allikaks.

ÜLTS on mitmel põhjusel vastuolus põhiseadusega. Sellest on juba kirjutatud arvukalt artikleid ja ka riigikohus oma 5. oktoobri 2006 otsuses vihjab vastuolule. Võimalik, et esineb vastuolu ka ELi õigusega. Ent see ei ole käesoleva kirjutise teema. Tahan rõhuda hoopis riigi südametunnistusele, kui nii võib väljenduda.

Olen veendunud, et riik teab väga hästi oma möödalaskmisi ÜLTSi kehtestamisel ja trahvi põhjendamisel. Ometi rakendatakse kogu seaduse ja haldusaparaadi jõud ettevõtjalt maksu sissenõudmisele. Käib käteväänamine. Põllumajandusminister määrab üleliigseks peetava varu ja maksu- ja tolliamet (MTA) väljastab ettevõtetele maksuteated. Summad on sealjuures suured, ulatudes kokku sadade miljonite kroonideni. Kui ei maksa, rakendub viivitusintress 0,06% päevas, mis paneb ka kõige jõukamad ettevõtjad kukalt sügama. Intressi arvestust ei ole sealjuures võimalik ei MTA-l endal ega ka kohtul peatada, kuna see tuleneb otseselt seadusest. Tõsi, suhkrutrahvi põhisumma sissenõudmisel on MTA ettevõtetele teinekord "vastu tulnud" ja oma nõude täitmise peatanud. Paraku on see silmakirjalik, sest ülalmärgitud intress jätkab tiksumist ja isik muutub ikka maksuvõlglaseks. Seega on ainus mõistlik käik suhkrutrahv kogu ulatuses ära maksta ja asuda kohtu kaudu oma õigust taga nõudma. Nii on mitmed ettevõtted teinudki.

Siit avaneb huvitav tahk. Kui riik need vaidlused lõpuks kaotab (selliseks oletuseks on alust piisavalt), tuleb ettevõtjale maksta tasutud summalt intressi täpselt sama määra järgi, 0,06% päevas. Need summad tuleks aga maksumaksja taskust.

Kuidas on suhkrutrahvivaidlused seni kulgenud? Pärast esimesi käskkirju ja maksuteateid pöördusid paljud ettevõtted halduskohtute poole, et nimetatud aktid tühistada. Esimese ega teise astme kohtud kaebajatele õigust ei andnud, seda tegi lõpuks riigikohus ülalmainitud otsusega aastal 2006. Ettevõtjad ei saanud siiski täielikku ja lõplikku võitu. Riigikohus leidis ELi õigusega vastuolus olevat vaid ühe ÜLTSi sätte, jättes seaduse muus osas kontrollimata, mh andmata selle vastavuse kohta põhiseadusega. Lahendi tulemusena tunnistasid minister ja MTA oma aktid ise kehtetuks ja kõik vastavad kohtuasjad lõppesid riigi kaotusega. Raha tagastati ettevõtjatele.

2007. a veebruaris jõustus ÜLTSi muudetud redaktsioon, mille alusel asuti aga uuesti käskkirju ja maksuteateid vorpima. Tuleme korraks tagasi artikli alguse juurde ja tuletame meelde, mis oli ja on ÜLTSi eesmärk. Õige: võrdse konkurentsi tagamine ja turumoonutuse vältimine. Absurdne on aga asjaolu, et ligi kolm aastat hiljem üritatakse kehtestada ennetavaid meetmeid suhkru ülemäärasele sisseveole - enne ELiga liitumist! Tegelikult ju turumoonutusi või konkurentsirikkumisi päevavalgele ei tulnud. Ettevõtjad olid enne liitumist ilusasti võrdsel positsioonil, kui ÜLTS puudus. Rahvas oli rahul, et sai natukenegi odavamat suhkrut jm kaupa osta. Õige oleks olnud ÜLTS kehtestada kolm aastat enne kui pärast ELiga liitumist, siis oleks seadusest riigile tõesti ka kasu olnud. Praeguse ÜLTSiga üritatakse lihtsalt tagantjärele karistada ettevõtlikke isikuid, kes omal ajal seaduslikult tooteid varusid.

Kümned ettevõtjad pöördusid loomulikult uuesti kohtusse. Arusaadavalt ei soovi kohtud teemaga eriti tegeleda ja arvatavasti seepärast pöördutigi Euroopa Kohtu poole, et ebamugavate vaidluste lahendamine lükata võimalikult kaugesse tulevikku. Samas kopsakad intressid tiksuvad ühele või teisele poolele.

Minu küsimus on: kas riigil poleks aeg hakata käituma soliidselt, autoriteetselt, usaldusväärselt? Pole ju viisakas oma ilmselgeid vigu üha rumalamate argumentidega eitada. Nii teevad tihti väikesed lapsed, mille eest neid noomitakse, ja põhjendatult. Oleks aeg tunnistada, et jah, ÜLTSiga läks asi natuke nihu ja suhkrutrahvi me ettevõtjatelt siiski ei nõua. Eesti riik on vahepeal rikkamaks saanud ja kui ELile makstavat trahvi ei suudeta kohalikelt ärimeestelt välja pigistada, siis riigi rahakotile see just hukutavalt ei mõju. Head riigiisad, ajage selg sirgu ja tunnistage oma viga, muidu jääb tuli tuha alla hõõguma veel aastateks ja kahjusummad kasvavad.

Ettevõtjatele aga soovitan oma õiguste eest südilt seista ja riigilt kogu kahju välja nõuda. Igaüks peab oma vigade eest vastutama, ka riik.

Autor: Urmas Kiik