Automaatselt säästjateks

Robert J. Shiller 24. jaanuar 2008, 00:00

Inimesi kütkestab rikkus. Nad naudivad rikaste jälgimist, nautides mõtlemist nende peentest kodudest, luksuslikest puhkustest, muinasjutulistest autotest ja gurmaanlikest einetest. Kui te aga sellest järeldate, et inimesed veedavad palju aega omaenda rikkuse eluaegset kogumist planeerides, siis te eksite.

Enamik inimesi ei paista eriti sellele mõtlevat, kui palju oma sissetulekust säästa või kui suur võiks olla erinevus nende jõukusastmes, kui nad oma säästumäära praegu reguleeriksid. Enamik inimesi tasuvad lihtsalt hüpoteeklaenu, teevad riikliku või vabatahtliku pensionikindlustuse kohustuslikke makseid (kui neid on) ja hoiavad pisut raha lühiajalisteks ettenägematuteks kuludeks.

Majandusteadlane Frank Ramsey ütles oma kuulsas artiklis, mis avaldati 1928, et inimestel on "võimetus kujutleda", kuidas nende tänased teod mõjutavad nende endi tulevikku. Ta ütles, et kui inimesed mõtleksid sellest õigesti, võiksid nad hõlpsasti jõuda järelduseni, et nad peavad säästma poole oma sissetulekust. Sellisel moel võiks kogunenud rikkus nad nende hilises elueas teha väga õnnelikuks. Kuid enamasti nad isegi ei mõtle sellele võimalusele.

Kaasaegne majandusteadlane Richard Thaler rääkis aastal 1980 "dotatsiooniefektist". Isegi kui inimesed imetlevad teisi asju, käituvad nad nii, nagu nad oleksid enamasti piisavalt õnnelikud selle üle, mis neil juba on ja neil puudub tahe tõelise muudatuse üle järele mõelda.

Üks suurimaid väljakutseid, millega valitsused silmitsi seisavad, on inimeste apaatia tulevaste säästude osas. Tähelepanelikud liidrid tunnistavad, et probleem on olemas ja käegakatsutav, seda ei tohi ignoreerida. Siiski on raske sobitada lahendusi kas traditsioonilise liberaalse või traditsioonilise konservatiivse poliitilise filosoofiaga.

Alates 1955. aastast on Singapur valinud selge lähenemise - kohustusliku riikliku säästuplaani, mis tõstab säästumäärad väga kõrgele. Maksete suurus Kesksesse Säästufondi on praegu suurema sissetulekuga inimeste jaoks 34,5%.

USA-l kohustusliku säästmise plaan puudub ja sellel on äärmiselt väike - tegelikult negatiivne - isiklike säästude tase. Kuid valitsus tunneb vastumeelsust kohustusliku säästuplaani kaalumise suhtes. Selle asemel võtab see tarvitusele meetmeid inimeste inertsuse ületamiseks, mis takistab säästmist.

USA pensionikaitseseadus aastast 2006 julgustab tööandjaid liitma töötajaid automaatselt isikliku vanaduspõlveks säästmise plaaniga. See erineb põhimõtteliselt Singapuri skeemist, kuna tööandjad ei ole kohustatud seda tegema ja kui registreeritud töötajate palgast tehakse mahaarvamisi ilma nende nõusolekuta, võivad nad selle plaani oma palvel katkestada. Uus-Meremaa hiljutine kava "KiwiSaver" ja Suurbritannia pensioniseadus aastast 2007 tuginevad samamoodi töötajate automaatsele liitumisele vabalt loobumise sättega.

Sellest hoolimata on automaatne liitumine säästuplaanides Brigitte Madriani kohaselt Harvardi Ülikoolist ülioluline, isegi kui töötaja on täiesti vaba sellest loobuma. Kui tööandja ütleb oma uutele töötajatele, et pensioniks säästmise plaan on olemas ja isegi lubab kooskõlastada töötajate panused, ei osale selles siiski märkimisväärne osa töötajatest.

Aga kui tööandjad tegelikult oma töötajad automaatselt plaaniga liidavad, öeldes neile, et nad võivad igal ajal loobuda lihtsalt tööandjat teavitades, siis suurem osa töötajatest lihtsalt aktsepteerib seda plaani. Lisaks sellele ilmneb, et ükskõik millise maksemäära töötaandja valib, kaldub töötaja seda passiivselt aktsepteerima, nagu mistahes kapitalipaigutuse puhul (näiteks aktsiad ja väärtpaberid).

Madriani ja tema kolleegide uurimistöö näitab, et uued pensioniplaanid parandavad säästmist riikides, kus need kasutusele võetakse. Võib-olla teeksid need riigid isegi paremini, võttes tarvitusele kohustusliku säästuplaani, kuid nad ei kavatse seda teha. Seega, kuigi neil ei õnnestuks säästmise määra tõsta ulatuses, nagu Singapur seda teeb, võivad nad tõelist edu saavutada.

Parim põhjus mitte teha säästuplaane kohustuslikuks on see, et erinevad inimesed seisavad silmitsi väga erinevate olukordadega, mida teavad ainult nemad. Mõned inimesed armastavad oma tööd ja ei soovi kunagi pensionile minna; nende jaoks ei ole säästmine nii tähtis. Mõned inimesed soovivad kulutada praegu palju haridusele või psühhoteraapiale või ükskõik millele muule, mis on nende jaoks praegu oluline ja soovivad sellega säästmist hilisemaks ajaks edasi lükata.

Peamine probleem seisneb selles, et kui mõned inimesed lükkavad säästmise mõistlikel põhjustel edasi ja alustavad säästmist hiljem, siis paljud teised ei säästa põhjuseta ja nad ei hakka seda tõenäoliselt tegema ka hiljem.

Valitsuse säästuplaan, mis põhineb automaatsel, kuigi mitte kohustuslikul liitumisel, võimaldab selle probleemiga tegeleda, kuigi ebatäiuslikult. Automaatne liitumine loob säästuplaani, mis on tavalise inimese jaoks mõistlik. Inimesed, kes ei pööra sellele tähelepanu ja ei ole aktiivsed, jäävad lihtsalt plaani, samas kui need, kes piisavalt tõsiselt loobuda soovivad, võivad seda teha, kirjutades kõigest ühe kirja.

Need säästuplaanid näitavad, et on olemas muid meetodeid kui otsene sund inimlikust inertsusest ülesaamiseks. Loodame, et tulevikus võetakse sellised plaanid kasutusele piisavalt laias skaalas, et me saaksime kavandada erinevaid uusi programme, mis teeniksid nii inertseid kui aktiivseid inimesi.

Robert J. Shiller on Yale'i Ülikooli majandusprofessor, MacroMarkets LLC peaökonomist, mille kaasasutaja ta on (vt macromarkets.com), ja raamatu "Irrational Exuberance and The New Financial Order: Risk in the 21st Century" autor.

Copyright: Project Syndicate, 2008. www.project-syndicate.org

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:18
Otsi:

Ava täpsem otsing