Kes maksab kinni Suure Kõrva?

Erki Urva 24. jaanuar 2008, 00:00

Kedagi ei pane enam imestama, kui lennujaamade turvakontrollis igale reisijale kui potentsiaalsele terroristile otsa vaadatakse, nad poolenisti lahti riietatakse ja nende isiklikes asjades sobratakse. Seni võis loota, et kodus, sõprade ja lähedastega suheldes oleme vabad sellisest totaalkontrollist. Ajad on aga muutumas ja ka internetikasutajaid asutakse lahti riietama.

1. jaanuarist jõustus süütu nimega õigusakt "Elektroonilise side seaduse ja rahvatervise seaduse muutmise seadus". Seadus ise pole kaugeltki süütu. See kohustab sideoperaatoreid salvestama ja säilitama tohutut hulka telefonikõnedega ja internetikasutusega seotud infot. Eesmärk on võimaldada info kasutamist jälitus- ja julgeolekuasutustel. Kuigi salvestamisele-säilitamisele ei kuulu suhtluste sisu, vaid ainult andmed suhtlejaist, sideühenduse ajast ja kohast, liigume jõudsalt lähemale eraelu totaalkontrollile.

Tegu pole riigikogu omaloominguga - üle võetakse eurodirektiiv 2006/24/EÜ. Totaalkontrolli sisseseadmise põhjenduseks on toodud vajadus võidelda terrorismi vastu. Tehniliselt küündimatu, eesmärgilt kaheldava, inimõigusi piirava ja ettevõtlust ahistava direktiivi rakendamisest ilmselt pääsu polnud, küll saanuks riigikogu vähendada kahju telekomisektorile ja tarbijaile.

Direktiivi preambula 23. lõige nõudis teenusepakkujaile pandud kohustuste proportsionaalsust ja vaid selliste andmete säilitamist, mis teenuste osutamisel tekivad ja mida juba töödeldakse. Sellele tuginedes saanuks riigikogu sätestada, et sideoperaatoreid ei saa kohustada juurde tekitama ja säilitama andmeid, mida nad tavaliselt ei töötle. See hoidnuks ära hulga vaidlusi, millest nüüd ilmselt pääsu pole.

Internetiteenuse pakkujaile rakenduvad nõuded kevadel 2009. Meile poleks ületamatu säilitada andmeid, mida ka praegu kogutakse ja töödeldakse. Küll on võimatu tekitada ja salvestada kõiki seaduses loetletud andmeid kogu meie võrku läbiva infoliikluse kohta.

Oleme rahvusvaheline firma, kuid kogu meie globaalse võrgu juhtimine toimub Tallinnast. Seega peaksime hakkama tekitama, töötlema ja salvestama kõiki andmeid, mis läbivad meie ühtse baasvõrgu sõlmi ning Linxtelecom Estoniale kuuluvaid rooter'eid Tallinnas, Stockholmis, Frankfurdis, Moskvas, Kiievis, Tbilisis jne. Päevas peaksime hakkama salvestama-säilitama u 62 000 CD-plaaditäit (aastas 22,5 miljonit) tegelikult mittevajalikku infot. Absurdne.

Ligi poole liiklusest moodustavad spämmid ja viirused. Mis huvi on riigil sellise info vastu? Ja kuidas kavatsevad ametid sellest tohutust andmekogumist endale vajalikku infot sõeluda? Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu hinnangul ulatuksid kohustusest tulenevad kulud ettevõtjaile alginvesteeringuna miljardi ja aastased ülalpidamiskulud 100 miljoni kroonini.

Seaduses on veel ridamisi klausleid, mille täitmine on puhtfüüsiliselt võimatu. Nt nõutakse operaatoreilt teabenõuetele reageerimist kümne tunni jooksul. Eestis on ligi 250 sideettevõtjat, neist 24h klienditugi on ehk kümnekonnal. Kui ettevõtjail isegi oleks raha sellise valvesoleku tekitamiseks, siis ilmvõimatu on leida Eestist paar tuhat spetsialisti, kes sellega tegelema hakkaks. Milleks sätted, mida pole võimalik täita?

Kes siis selle "terrorismivastase võitluse" kinni maksab? Enamik Euroopa riike on leidnud, et riigi julgeoleku tagamine on riigi kohus ja kulud kaetakse osaliselt või täielikult. Võimuamet, kes infot soovib, ka maksab selle eest.

Eestis maksku ettevõtted. Ettevõtjail on seega kaks võimalust: uksed kinni panna või lisakulu klientide kaela lükata. Ust kinni panna loomulikult keegi ei kavatse ja seega, kallid kaaskodanikud, Suure Kõrva huvi teie erasuhtluse vastu peate te ise ka kinni maksma.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:18
Otsi:

Ava täpsem otsing