Lapimaal lund otsimas ja trotsimas

Marko Kaldur 25. jaanuar 2008, 00:00

Kuigi sealne õhutemperatuur palju Eestist ei erine, leidub metsades ja mägedes piisavalt lund, et nautida nii kaunist talveloodust kui ka panna end proovile karmides tingimustes erinevaid ekstreemseid harrastusi testides.

Kuusamo lennujaama ees ootas meid rivi maastureid. Lapimaa praegused lumeolud meenutasid aga keskmist Eesti talve - sestap sai sõidurõõmu kõrval rahulikumatel etappidel nautida ka loodusvaateid.

Lumised puud-põõsad ning valge lumevaip aasadel, jõgedel ja mägedel tundus sedavõrd süütu, et vahel oli suisa kahju autoga üle puutumatu lume liikuda. Kuid kuna ilmateade lubas peagi uut lumesadu, taandusid süümepiinad lumevaiba rikkumise ees.

Valgetel aasadel võis näha uitamas põhjapõtrade karjasid, isegi asulate piires. Teised metsloomad jäid siiski varju ning nende olemasolu sai oletada vaid lumme tallatud jäljeridade järgi. Tundus, et samas piirkonnas olid põdrakarjade kannul hundidki liikumas. Kuigi - suured käpajäljed võisid kuuluda ka mõnele eksinud kelgukoerale.

Viimaseid nägi Lapimaal ohtralt. Mõnigi kelgurakend tuli maastikul liikuvatele masinatele vastu, üksikud proovisid ka hangedes müttavatest maasturitest mööda tuhiseda. Seal, kus pinnas pehmem, see ka õnnestus - koera- ja põdrarakendid sobivad Lapimaa oludesse siiski veidi paremini kui suured maastikumasinad.

Off-road-rännaku lõpetasid kiiruskatsed jäärajal. See oli nagu kirss tordil - kes polnud lumistel radadel oma adrenaliinitaset üles pumbanud, said viimaks end korralikult välja elada. Pärast arvukaid lumevallide sirgeks sõitmisi, üksikuid teepervel või kraavis käimisi ning kümneid tiirlemisi jääl tuli tõdeda, et igal maasturil on omad head ja vead.

Kui suured ja maastikusõiduks mõeldud autod ka raskeimatest oludest ning sügavamatest hangedest iseseisvalt välja tulid, siis pisemad linnamaasturid kippusid lumevalli harjale kõikuma jääma ega tahtnud alla tulla. Samas pakkusid väiksemad jäärajal rohkem elamusi ja põnevust.

Metsaradadelt tagasi jõudnuid ootas mootorsaanide rivi. Hakkas hämarduma, mistõttu vahetati kiiresti riided ja varustus ning tulede vilkudes kihutasid saanid metsa. Peagi valitses kottpimedus, ümbritsevat metsaalust valgustasid vaid sõitvate saanide tulevihud. Harva vilksatas puude vahelt mõni valgusetäpp - olgu siis paralleelsetel radadel liikuv saan või üksik majapidamine. Muus osas olnuks loodus justkui välja surnud - isegi metsloomad olid lahkunud saanide mootorimüra kuuldes. Vähemalt ei märganud sõitjad ainsatki tuledevalgel säravat loomasilma.

Selliseid saanisõidu elamusi nagu Lapimaal Eestis naljalt ei koge. Kümned kilomeetrid metsaradu ning lõputuna näivad järved ja jõed pakkusid nii närvikõditavaid slaalomielamusi kui ka taevasse tõusvat kiirust. Järvejääl võis rahumeeli eestpaistva pimeduseseina poole kihutada, kuna ees ootas palju kilomeetreid lumega kaetud jäävälja.

Taaskord metsa alla pöörates oli esimesel hetkel raske uuesti ümber lülituda kiiruselt osavusele - viimast nõudsid käänulised rajad ning järsud tõusud ja langused. Et liigne uljus on lollus, seda koges autor isegi, kui lõpuks saani kraavist kätte saamisega tõsiselt vaeva näha tuli.

Roolis ja saanis istumisest kangestunud lihaste lahti venitamiseks oli järgmisena plaanis jääronimine. Soomele omaselt tuli tõusta mööda üksikute puude-põõsastega graniitnõlvu. Ronijate ülesande raskemaks muutmiseks olid kas loodus või inimkäed hoolitsenud, et lisaks graniidile kataks kiviseina ka paks jääkiht.

Sellal kui osa rändureist järskudel nõlvadel turnis, soojendasid ülejäänud end lõkketule ääres. Ega mäejalamil poleks palju vaadata olnudki - pimeduses turnijat võis märgata vaid aegajalt vilksava taskulambi tule järgi ning kuulda kirkakõlksatusi graniidil.

Lõpuks oli jääsein ronijate poolt nii pudedaks toksitud, et viimastel ronijatel polnud õieti pidepunktigi. Jääkirvest seina lüües lendas aina sagedamini laiali ka sädemeid - jääsein oli põhjalikult läbi kulutatud. Oli aeg sauna minna...

Enne saunaõhtut ootas rändureid veel üks väljakutse. Kui kohalikud pakkusid välja jääsukeldumise, lõi esmalt silme ette kujutlus kuumalt saunalavalt külma jääauku hüppamisest. Tegelikkus osutus hoopis jäisemaks.

Jääsukeldumise eesmärk oli ühest august jää alla minna ning seejärel mööda põhja tõmmatud köit ujuda kuni järgmise auguni, kust taas välja ronida sai.

Õues valitsesid miinuskraadid ning veetemperatuur ulatus paar kraadi üle nulli. Demonstratsioonesineja hapust ilmest võis mõista, et jäisesse vette ronimine talle vaimustust ei paku.

Pärast ülesande täitmist tormas ta läbimärja ja lõdisevana ummisjalu järvekaldale sauna. Seda nähes hakkas kõhklema suurem osa meestest. Kel tekkis köha, kes tuli muu ootamatu hädaga välja. Pöörde tõi üks vähestest seltskonnas viibinud naispere esindajatest. Pärast seda, kui ta puristades jääaugust välja ronis ning mõõduka sammuga sauna suundus, ei jäänud meestelgi muud üle, kui jääaugu servale järjekorda võtta.

Ega ülesanne nii tappev ei olnudki. Kui keha külma veega ära harjus ning hingamine ühtlustus, oli edasine vee-alune ujumine juba käkitegu. Jääle tõustes tundus, et võiks lausa teisele ringilegi minna.

Rukas-Kuusamos asub üks Soome suurematest ja kuulsamatest suusakeskustest, mis varase hooaja alguse ning mitmekesiste võimaluste tõttu on kujunenud populaarseks puhkuse- ja võistluspaigaks.

Tõsi, praegu tunduvad sealsed kümned rajad ja nõlvad küll üpriski inimtühjad olevat. Mäenõlvadel nägi laskumas üksikuid, polnud ka turismimelu.

Kohalike sõnul valitseb suusakeskustes madalhooaeg, see on aga rahulike ja inimtühjade nõlvade austaja parim võimalus.

Tänavu algab samas ka suure turismiküla ehitamine, mis peaks muutma Ruka-Kuusamo maailmatasemel puhkamis- ja suusatamissihtpunktiks.

Arvestades Ruka-Kuusamo üha kasvavat populaarsust ning ka ligipääsuvõimaluste paranemist, on kindlasti sinna peagi tagasiminekut loota. Aga järgmisel korral juba pikemalt ja põhjalikumalt.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:51
Otsi:

Ava täpsem otsing