Nädal Peeter Raidla pilgu läbi

Aasta alguses tulipunktis olnud jäätmebuum on vaibumas. Seda meenutavad vaid jäätmekonteinerid, mis tülgastavalt tervitavad sind mitme suure kaubanduskeskuse paraaduksel. Jäätmeseadusega prügifirmadele pandud jäätmete sortimise kohustus on keskkonnaministri määrusega veeretatud elanikele. Mind painab siiani küsimus: kas see määrus on ikka seadusega kooskõlas? Seadus räägib ju sortimata jäätmete prügimäele ladustamise keelust, määrus aga prügi sortimise kohustusest jäätmete tekkimise kohas ehk siis kodudes. Kaheksa aastat tagasi suure käraga avatud Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas, mille äriidee lähtus otseselt toona veel tulevasest jäätmeseadusest, müüs läinud aasta lõpus oma varad ja kinnistu vaikselt Ragn-Sellsile. Kusjuures kinnistu panditi vahetult enne seda osaliselt Tallinna Prügilale, kus ruulib Ragn-Sellsi põhikonkurent Cleanaway. Kas tehas kui mõttetu ettevõtmine - keskkonnaminister veeretas ju jäätmete sortimise kohustuse elanikele - pannakse nüüd kinni? Või on selle taga peidus kahe suure salakokkulepe? Mängus on ju sadu miljoneid kroone keerutav äri.

Uue töölepinguseaduse eelnõu on suutnud avalikkuse tähelepanu jäätmeprobleemidelt endale tõmmata. Üheks põhiküsimuseks on saanud igaühe egoism - kas minu kui töövõtja nähtud vaev on lahkumisel väärt ühe, kolme või enama kuu palka. Üks on kindel - uus seadus muudab selle jõustumisel tööläbirääkimised sisukamaks. Sest kui siiani on töölepingutes viidatud koondamis- ja lahkumishüvitise puhul töölepinguseaduses sätestatule, siis nüüd tahetakse ka kõnealune hüvitis kauplemisobjektiks muuta. Analoogselt auto-, mobiili- ja muude võimalike kompensatsioonidega. Ja mida rohkem trumpe töövõtjal tööandjale välja käia on, seda pikemaks võib see hüvitis venida. Seega tuleks pigem Karlssoni kombel rahu säilitada ja hakata tagataskusse aegsasti trumpe varuma. Hea spetsialist läheb ju aina enam hinda.

Armin Karu tapmiskatse, millele kapo sai kinnitust pealtkuulamisaparaate kasutades. Karu äripartneri Jaan Korpusovi keha ümber paigutatud pommivöö, mis osutus mulaažiks. Karu tütre röövimise katse, mida aitas selle kavandajatel ellu viia kriminaalpolitseinik. Esimesel juhul istus ähvardaja üheksa kuud vangis. Teisel juhul jäid kurikaelad üldse tabamata. Kolmandal, kõige värskemal juhul - pantvangi võtmine koos rahanõudega -, mille eest näeb karistusseadustik võrreldes tapmisähvardusega ette karmima karistuse (3-12 aastat vangimajas), laseb aga politsei kurikaelad pärast lühiajalist arestimajas hoidmist allkirja vastu vabadusse. Millegipärast tundub, et siin on miski mäda. Ehk on asi selles, et olen telerist liiga palju vaadanud pantvangidraamasid, kus vabadusevõtjatega üsna jõhkralt ringi käiakse?