Oma liistude juurde jäämisest

Joonatan Allandi 25. jaanuar 2008, 00:00

Ma puudutasin ühes varasemas kolumnis küllaltki sapiselt afišeeritud sotsiaalse aktiivsuse ja heategevuse temaatikat. Tõin välja näiliselt absurdse ilmingu sellisest maailmaparandamisest, nagu seda on üüratute reklaamisummade kulutamine oma tegevuse suurekspuhumiseks, kui selle raha võiks pigem, tõsi, mitte küll enam fanfaaride ja ovatsioonide saatel, annetusele lisada.

Omakasupüüdlikkus ja oma maine upitamine selliste üllaste manöövritega loobib küll vett küünikute veskitele, kuid olen nüüdseks mõistnud, et selline aktiivsus on parem kui mitte midagi.

Suurimad heategijad on tihti oma adressaadiga kaudselt seotud. Vahel tundub, et näiteks tervishoiuministeeriumi tööülesandeid täidavad hoopis muusikud, kelle seas lööb laineid müügituludest mingi protsendi eraldamine kohalike haiglate varustamiseks aparaatidega. On see kaval turundus või siiras empaatia? Täiesti ükskõik. Vähemalt saab töö tehtud.

Kõrvaliste isikute äkiline aktiivsus mingis valdkonnas tekitab loomulikult asjatundjate seas elevust. Kui eelmiste presidendivalimiste eel kutsusid kultuuritegelased valijaid üles eirama poliitilisi mahhinatsioone ja lähtuma oma sisetundest, viitas Villu Reiljan oma reageeringus nende võhiklikkusele poliitikas, soovitades neil edasi tegeleda kunstiga.

Võhiklikkust taunitakse, ent tegelikult avaldub selles puhas, ratsionaliseerimata mõistmine. Siinkohal kõrvutamine Rousseau teooriaga õilsast metslasest oleks liialdus, sest sellist privileegi saab endale lubada vaid nii kunstis kui ka muus vallas teadlik mees nagu seda Rousseau oli. Paljud aktivistid pole globaalse soojenemise või vähiravi tagapõhjadega üldiste standardite järgi kursis. Ja siis? See ei takista neid olukorra parandamiseks reaalseid panuseid tegemast erinevalt paljudest laiskadest ja üksnes sõnu loopivatest asjaosalistest, kes soovitavad aktiivsematel liigikaaslastel taanduda oma liistude juurde.

Kõik kardavad oma positsiooni õõnestamist, kuid tegelikult töötavad ju kõik üheainsa eesmärgi nimel - ühiskonda paremaks muuta. Iga panus on seega ülimalt asjakohane.

Heategevuse ja propaganda taga olevad motiivid jäävad igaühe südametunnistusele. Määrav on lõpuks ikkagi tegu, mitte see, kuidas seda serveeritakse või kui professionaalsed antud vallas ollakse.

Pole olemas kultuuri-, poliitika-, ega äriinimesi. On inimesed.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    24. November 2011, 17:18
    Otsi:

    Ava täpsem otsing