Tegijad globaalsel tandril - puud

Jaanus Järva 25. jaanuar 2008, 00:00

Puudeta ei kujutaks oma elukeskkonda ette - isegi paadunud linnainimene läheb mõnikord parki, et seal veidi jõudu koguda ja rahu nautida. Kui hästi järele mõelda, siis on igaühel meist mõni mälestus, mis seotud puuga. Eriti neil, kes oma koolivaheajad maal vanaema juures veetsid või päriselt maal elasid. Minul on selline puu täitsa olemas: nüüd juba umbes sajaviiekümne aasta vanune vaher, mis kasvab minu vanemate maakodus maja ees põllul. Vanasti oli selle all minu vanaisa sünnimaja, kuid nüüdseks tähistab vana tare asukohta vaid see vaher. Tema all veetis minu ema oma lapsepõlve ja vana vaher oli ka minule oluline paik, kus tegin oma "arheoloogilisi väljakaevamisi", aareteks vanad mutrivõtmed ja potikillud. Loomulikult pole see ainus oluline puu minu elus, neid on ikka päris palju, kuid tema on alati esimene, kes mulle meelde tuleb.

Puud pole aga kogu aeg meie planeeti hapnikuga toitnud. Enne neid näis Maa üsna elutu ja ohtlik paik. Esimesed puud ilmusid umbes 370 miljonit aastat tagasi. Tänapäeval oleme puudega nii harjunud, et on üsna raske uskuda loomade eksisteerimist puudeta. Puud aitasid oma tugevate juurtega murda kivist maapinda ning moodustada mulda, mis aitas kaasa paljude uute taimeliikide arengule. See omakorda võimaldas mitmekesisema loomastiku arengut. Kes oli esimene puu ja kuidas ta välja nägi?

Kõigepealt on oluline teada, mis eristab puid teistest taimedest? Selleks on nende puitunud vars. Puit on tugevam ja paksem kiud, mis on vajalik selleks, et puud püsti püsiksid. Alguses oli puit vajalik puude harunemiseks, et nendest saaksid moodustuda suuremad taimed. Kõige esimesed, tänapäeva mõistes puud olid Archaeopteris'ed - puud, mis nägid välja nagu meie kuused, kuid pungadega.

Esimeste puude tekkimisel muutusid need kiiresti dominantseteks taimedeks üle kogu planeedi. Tõsi, siis nägi meie planeet hoopis teistmoodi välja. Paljud puud surid välja tänapäevaste mandrite moodustumise ja klimaatiliste tingimuste muutuste tõttu. Tänapäeval on teada ligi 100 000 liiki puud, millest üle 8000 on ohustatute nimekirjas.

Puude olemasolu on meile ja kogu planeedile oluline. Puud ja metsad on vajalikud ökosüsteemide tervisele ja nende funktsioneerimisele. Samuti bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks ja maailma majandusele. Lõppude lõpuks on puud vajalikud ka selleks, et meil ja paljudel teistel loomaliikidel oleks hapnikku, mida hingata.

Kui iidsetel aegadel katsid puud kogu planeedi maismaad, siis nüüd on metsi alles vaid 9,6 miljardil hektaril. Tundub olevat väga suur arv, kuid suhtearvudes teeb see vaid ligi 30% maismaast. Nüüdseks on meil järel vaid kolm olulist metsamassiivi: Amazonase metsad Brasiilias ja metsamassiivid Kanadas ning Venemaal.

Maailmapank on välja arvutanud, et metsad annavad aastas ligi 100 000 USA dollari väärtuses kaupu ja teenuseid hektari kohta. Aga kas mets on maardla või tehas, kust saame ammutada raha ja kaupu? Ei, mets on eelkõige ikka elukeskkond, kus elavad loomad, linnud, putukad ja taimed. Just sedasi peaksimegi metsa suhtuma.

Eelmise aasta detsembris käisin Šotimaal pildistamas ning ühelt pikemalt retkelt tagasi sõites küsis mu sõber, kas tahan näha maailma kõige vanemat elusolendit. Loomulikult on minu vastus jaatav, misjärel pöörasime suurelt maanteelt kõrvale ning suundusime mägede vahel asuvasse Fortingalli külla. Parkisime auto kohaliku hotelli ette parklasse ning suundusime kiriku poole. Kiriku aias, haudadest veidi eemal, oli müür, mis ümbritses viie tuhande aasta vanust jugapuud või õigemini seda, mis temast järele oli jäänud. Mõtlesin, et milline nägi see paik välja siis, kui tema seeme mulda puudutas ja esimese idu välja ajas?

Eestimaa metsad on puude mitmekesisuse suhtes üsna rikkalikud. Kõige arvukamalt on esindatud mänd, kuid ega kuusk ja kask ka maha jää. Nendega tavainimese arusaam vist piirdubki, kuid meil on ka lammihaavikuid, kus kevaditi põlvini vesi vuliseb, samuti on üksikutes paikades järel veel tammikuid. Kõige enam on aga segametsa, kus mitmesugused leht- ja okaspuud näiliselt sõbralikult elavad.

Tegelikult aga käib nende vahel halastamatu olelusvõitlus. Tõsi, esialgu on lehtpuudel lõbu laialt, kuid kui nad teaksid, et oma laiade lehtedega pakuvad nad noortele kuuskedele piisavalt varju ning mõnekümne aasta pärast on laialehelisest metsast järel vaid riismed: vaid üksikud suuremad kased ja haavad jõuavad kõrgete kuuskedega võidelda.

Kui kuuskede aeg hakkab täis saama ja kooreürask ning tuul oma töö lõpetavad, algab kõik jällegi otsast peale.

Fotod: Jaanus Järva

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:41
Otsi:

Ava täpsem otsing