Reede 9. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kriis Venemaal pani piduri ka Eesti arengule

Pille Rõivas 29. jaanuar 2008, 00:00

1998. aasta Venemaa majanduskriis ületas oma kestuselt ja ulatuselt ka kapitalistlikku maailma vapustanud 1920.-30. aastate suurt depressiooni. Venemaa sisemajanduse kogutoodang kahanes kaks korda, 40% rahvast elas allpool vaesusmiinimumi. Eriti raskesse olukorda sattusid Põhja- ja Kaug-Ida piirkond, samuti paljud teised piirkonnad.

Kriisi põhjuseid tuleb tegelikult otsida juba varasemast ajast. 1990. aastate alguse Venemaa juhtkonna tehtud vigadest, mis moodustasid hinnanguliselt kuni 40 protsenti kriisist. Ülejäänud kriisis on süüdi turureformide tegemisel tehtud vead.

Riik teenis riigivara erastamisest vaid 15 miljardit dollarit, mistõttu pandi teaduse, hariduse ja sõjaväe kulude ning pensioni katmiseks 1992-1994 tööle rahamasinad ja tõsteti maksukoormat, mis moodustas umbes 50 protsenti SKTst. Sellega muutus pool majandusest varimajanduseks.

1995. aastal alustati rahanduse stabiliseerimist. Rubla kurss normaliseerus ja inflatsioon alanes. Endiselt ületasid eelarvekulud tulusid, mida üritati kompenseerida sise- ja välislaenuga. Välisvõlg kerkis kiirelt 80 miljardilt dollarilt 150le, paraku sellest ei piisanud.

Olukorda püüti päästa finantspüramiidi tekitamisega: meeletu protsendiga emiteeriti riigi võlakirju, pangad laenasid valitsusele raha aasta intressiga 100-150 protsenti. See tõi kaasa spekulatiivse kapitali kasvamise ja reaalmajandus jäi vaeslapseks - selline intress käis üle jõu, mis süvendas juba tekkinud raskusi.

1998. aastal puhkes maailmas finantskriis, mis vähendas laenuressurssi ja spekulatiivne kapital lahkus Venemaalt. Viie kuuga ei laekunud võlakirjadest eelarvesse ühtki rubla. Kasvas palga- ja pensionivõlgnevus. Maailmaturul kukkus ka nafta, mis on Venemaa põhiline ekspordiartikkel, barrelihind 17lt dollarilt 10le. Kevad tõi Venemaale pankrotiohu.

Olukorra leevendamiseks oleks tulnud rubla 20-30 protsendiline devalveerimine, sellega viivitati, kuid aasta lõpuks rubla siiski devalveeriti. Probleemid rublaga tõid välisspekulantide huviorbiiti ka Eesti krooni. Huvi krooni vastu tekkis juba alates 1997. aasta sügisest, kui välisinvestorid alustasid krooni vastu spekuleerimist.

Nende lootus, et Eesti kroon devalveeritakse ning sellelt on võimalik teenida suurt kasumit, läks siiski vett vedama. Eesti krooni ei devalveeritud ning korraliku kasumi teenijateks olid hoopis Eesti pangad. Kuna krooni intressid olid tublisti kerkinud, siis teenisid Eesti pangad Saksa marga intressi ja krooni intressi erinevusest ligikaudu 200 miljonit krooni lisakasumit. Aasta lõpuks lõpetasid pangad välisspekulantidega kauplemise, sest intressid olid juba 18 protsendile tõusnud.

Vene rubla devalveerimine tõstis välisspekulantide huvi krooni vastu. Odav rubla aga vähendas Eesti konkurentsivõimet. Venelased ei jõudnud enam osta Eesti kaupu ning algav Vene kriis muutis mitme Eesti toiduainetööstuse elu karmiks. Kümme aastat tagasi kahanes Eesti majanduskasv 11,4 protsendilt kuni kahele protsendile. Ettevõtjad tunnetasid negatiivset mõju eelkõige laenuraha kallinemisel - laenuintressid liikusid vaid tõusvas joones.

Raske aasta ei lasknud ettevõtteid toibuda börsikrahhist. Vene kriis tekitas probleeme Eesti toiduainetööstusele.

Antud situatsioonis sai Eesti majandusele saatuslikuks ka mõnede majandussektorite, nagu toiduainetööstuse ja kalanduse liigne kontsentreerumine Vene turule.

I-le pani täpi veel halb ilm, mis viis talumeestelt ligi neljandiku põllusaagist. Eesti ettevõtjad tunnistasid siiski, et Venemaa turg oli ja jääb Eesti toiduainetööstuse jaoks peamiseks käibe- ja kasumiallikaks.

Kõige suurema löögi alla sattusid kriisi tagajärjel Eesti piirkonnad, kus oli vaid üks põhiline tööandja, kellest sõltub inimeste heaolu. Sellistes monoasulates (üks neist oli näiteks Võhma) elas kokku üle 60 000 inimese, kelle palgata jäämine oleks tähendanud sotsiaalset kriisi kõige tõsisemas mõttes. Alates 1996. aastast oli riik eraldanud raha monoasulate toetuseks, kuid sel aastal raha kõigile ei jätkunud. Siis otsustati vähendada abisaajate hulka kuni 15 asulani.

Et Venemaa oli lähtuvalt makromajanduslikust olukorras sunnitud importi tõkestama, seadis see Eesti tootjad väga raskesse olukorda.

Novembris otsustasid toiduainetöötlejad saata Peterburi oblasti lastekodudele toiduabi, lootes vastutasuks saada oblasti juhtkonnalt soodustusi toodangu müümisel Venemaale. Peterburi oblasti toiduvarud hakkasid lõppema ning rubla kiire odavnemise ja arveldusraskuste tõttu ei suutnud lastekodud oma hoolealustele toiduaineid osta. Rakvere piimakombinaadi müügijuht Klaus Kalvik selgitas, et saatis abi, sest lootis nii luua venelastega sõbralikke suhteid. "Riik pole suhete arendamiseks seni midagi märkimisväärset teinud," ütles ta.

Peaministri majandusnõuniku Heido Vitsuri sõnul kannatasid majanduskriisis kõige enam hulgikaubandusfirmad, sest erinevalt jaekaubandusettevõtetest tegelevad nemad ka vahendusega. "Neile mõjub nii kaupluste pankrotistumine kui Venemaa kriis," selgitas Vitsur toona. Toiduainetööstust tabanud kriis saatis sadade kaupa inimesi sundpuhkusele. Osalisele tööajale üle viidud töötajad tõstsid paari kuuga varjatud tööpuuduse taseme Eestis pea kahekordseks. Raskustes toiduainetööstuse ettevõtete hingekirjas oli ligi paarkümmend tuhat inimest, kes 660kroonise kuusissetulekuga sundpuhkusel viibisid. Ent järgmiseks aastaks oli oodata tööpuuduse kahekordistumist.

Kriisiaasta lõpus kutsus "Eesti 2000" foorumil esinenud akadeemik Mihhail Bronðtein Eesti ettevõtjaid üles mitte lahkuma Vene turult. "Tõsi, ajad on praegu rasked, ent tuleb tööd teha ka väikese kasumimarginaaliga. Kes praegu Vene turult lahkub, see ei pääse enam sinna tõusu ajal tagasi," ütles Bronðtein.

Hoolimata Vene kriisist olid Eesti ettevõtted endiselt atraktiivsed Põhjamaade investoritele, saades rekordiliselt 5,2 miljardit otseinvesteeringuid. Vene turu ärakukkumine õpetas ettevõtjaile, et firma saatust ei maksa panna ühele kaardile.

Tegelikult ei oska Vene kriisi mõjusid praegu mitte keegi hinnata. Pigem on need alahinnatud, sest selle tegelikke mõjusid veel ei teata.

Tegelikult on Vene kriisi mõju meile hoopis suurem, kui oskame seda praegu ükskõik millisest maksebilansist, ükskõik millise statistika järgi hinnata. Vene kriisi mõju ei ole mitte n-ö ühe ringi küsimus, vaid märksa laiem, ulatudes lõppkokkuvõttes välja iga maksumaksjani.

Riigieelarves, olgu tulevas või ületulevas, tulevad need täiesti selgelt välja tulumaksu, sotsiaalmaksu jne alalaekumiste näol. Suur hulk analüütikuid ei tea, mis ettevõtluses tegelikult toimub, pankade analüütikuil on infot rohkem.

Julgen väita, et kui finantssektor ei tea midagi, siis valitsusringkonnad ei tea sedagi. Kriisi nähte Venemaal võis täheldada ka juba 1997. aastal.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:41
Otsi:

Ava täpsem otsing