Keskkonnanõuete täitmine neelab tootjate kasumist miljoneid kroone

Järjest enam saab üht või teist liiki toodangule turu leidmisel otsustavaks keskkonnaalaste ja tooteohutust kinnitavate sertifikaatide ning tunnistuste olemasolu. Lisaks karmistuvad üha ka Euroopa Liidu keskkonnaohutuse tagamise normid ning suurenevad Eesti-sisesed saastetasud ja maavarade kasutamise tasud. Viimaste määr otsustatakse Eestis ja nende suuruse osas ei saa keegi euroliitu süüdistada.

Kõik see ei jäta ettevõtetele, kes kas tarbivad loodusressursse või paiskavad tootmise käigus keskkonda saasteaineid, valikut - keskkonnaohutuse tagamiseks on tarvis investeerida sadadesse miljonitesse kroonidesse ulatuvaid summasid.

Nii lasub sellistel ettevõtetel, nagu Kunda Nordic Tsement, Viru Keemia Grupp, Nitrofert, Narva Elektrijaamad ja Eesti Põlevkivi, kohustuslike keskkonnainvesteeringute näol igal aastal palju suurem taak kui tööjõukulude suurenemine mõnekümne protsendi võrra. Juba kas või see, et valdavalt asuvad nimetatud ettevõtted Ida-Virumaal, näitab, et kõige suurem koormus keskkonnale lähtubki sealkandis tegutsevatest tootmisüksustest.

Ühed suuremaid saastajaid on energeetikaettevõtted. Nii lasub Narva ja Balti elektrijaamadel kohustus hiljemalt 2016. aastaks vahetada vanad tolmpõletuskatlad välja uute keevkihtkatelde vastu või varustada suitsugaaside puhastusseadmetega.

Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse- ja tehnoloogia osakonna juhataja Rein Raudsep märgib, et riigi üldine kohustus on vähendada õhuheitmete, sh ka kasvuhoonegaaside emissiooni hulka.

Viimastega on praegu sedasi, et Euroopa Liit vähendas seni Eestile kehtinud kasvuhoonegaaside (süsinikdioksiid, dilämmastikoksiid ja metaan) emissiooni kvooti peaaegu poole võrra ja kuigi valitsus Euroopa Nõukogu sellekohase otsuse kohtus vaidlustas, tuleb meil lahenduse saabumiseni lähtuda tõsiasjast, et Eesti kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise kvoot on senisest 47% väiksem. Riigile kehtestatud kvoot on jaotatud ettevõtete vahel ning ettevõte, kes kvooti ületab, peab seda juurde ostma.

"On võimalus, et millalgi tulevikus hakkab ka teiste heitmete keskkonda viimisel selline kvootide süsteem kehtima, mis on mõnes mõttes loogiline," selgitab Raudsep. "Võidakse ju öelda, et saastamine pööratakse äriks, aga kuna olukord muutub kiiresti, võib see äri olla kord kasumlik, kord kahjumlik."

Eesti Keemiatööstuse Liidu tegevdirektor Hallar Meybaum märgib, et praegusele suhteliselt edukale ajale vaatamata näevad keemiatööstuse ettevõtted eelkõige lähituleviku suuremaid probleeme Euroopa Liiduga liitumisel Eestile võetud kohustuste täitmises keskkonna valdkonnas.

"Need kohustused nõuavad suuri investeeringuid lühikese perioodi jooksul," tõdeb Meybaum. "Näiteks ASi Nitrofert investeerimiskohustus parima võimaliku tehnika rakendamisel nõuab sadu miljoneid kroone. Tähtaeg kukkus juba läinud aasta oktoobris, kuigi suurema osa tehnoloogiliste seadmete uuendamiseks oleks tarvis vähemalt nelja aastat.

1. juunil 2007 jõustunud ELi määrus REACH mõjutab keemiatööstuse ettevõtteid määruse täitmiseks tehtavate sundinvesteeringute näol. Kui tänaseks on kulutatud põlevkiviõlikemikaalide euroliidu turule pääsuks umbes 1,4 miljonit eurot, siis REACH toob endaga kaasa uued vajadused kemikaalide testimiseks ja registreerimiseks.

Meybaumi sõnul on praegu veel raske REACHi lõplikku mõju hinnata, kuna puuduvad täitmiseks vajalikud juhendmaterjalid.

"Selge on vaid see, et tegu on mahuka ja kuluka ning pikaajalise ettevõtmisega, milline nõuab keemiaettevõtetelt ebaotstarbekalt suuri kulutusi mitmekümnetes miljonites eurodes," selgitab Hallar Meybaum.