Kliinik tuli ise mu juurde

Artikkel

- Uudised
- Urve Vilk
- 30. jaanuar 2008 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kliinik tuli ise mu juurde
"Olen teinud kõik majandust tundva abikaasa soovitustele vastupidi. Vahel mõtlen, et sellise majandamise juures on ime, et 15 aastat elus oleme," ütleb Tiina Toomet.
Kelleks Te lapsena saada tahtsite?
Olen lapsepõlveunistuse täide viinud, tahtsingi saada loomaarstiks. Otsus võis tekkida umbes kolmandas klassis.
Kas veterinaariks õppimine oli ainuvõimalik valik?
Kui klassikaaslastel oli veel keskkooli viimases klassis probleem, mida edasi õppima minna, siis mina läksin pärast kaheksandat klassi keemia eriklassi. Teadsin juba siis, et lähen EPAsse ja mõtlesin, et siis pole keemia eksamiga muret.
Rääkige palun veterinaarlaboratooriumis töötatud ajast.
Tol ajal oli tegu riikliku suunamisega. Teine variant oleks olnud minna tööle kuhugi maale, mida ma ka kaalusin, aga ma poleks linnatüdrukuna seal kaua vastu pidanud. Majandite loomaarstid tõid laboratooriumisse proove, mille põhjal me aitasime haigusi diagnoosida.
Kuidas tekkis mõte rajada oma kliinik?
Kui tekkis eraettevõtlus, mõtlesin, et oleks tore, kui mõni mu kolleeg rajaks kliiniku, läheksin sinna hea meelega tööle. Aga ma ei mõelnud, et võiksin kliiniku ise rajada. 1989. aastal hakkasin Soomes ennast täiendamas käima. Kuna koerapidajad olid hädas, Tallinnas oli vaid üks kliinik, mis töötas ülekoormusega, hakati minu poole pöörduma, kuigi ma ei töötanud ega reklaaminud ennast.
Nii hakkasin tasapisi kodus praksist arendama. Kui alumised naabrid ära kolisid, tekkis 12 ruutu vaba pinda, mida sain köögilaual ravimise asemel kasutada. Abikaasa soovitas ennast vormistada, et oleks lihtsam tegutseda. Olen tagantjärele mõelnud, et ma pole kunagi kliinikut teha tahtnud, ta on ise tekkinud.
Mis loomisel hirmutas?
Tundus, et ma ei oskaks selle majanduslikku poolt ajada. Kuna kliinik arenes nullist, polnud alguses selle juures midagi keerulist. Olin üksinda tööl, töötasin kodus, kulusid polnud, raamatupidamise tegi sõbranna. Kui kujutasin ette, et tuleb kliinik teha, siis arvasin, et tuleb teha kohe ilus, suur ja toimiv. Aga kuna ta tuli ise minu juurde ja arenes vaikselt koos minuga, polnud see nii hirmutav.
Kas praegu oleksite nõus kellegi alluvuses töötama?
Olen ennast vabadusega ära hellitanud. Sellega, et olen iseenda peremees ja otsustan ise. Samas on palgatöölisel võimalus minna koju ja tööle mitte mõelda.
Ma olen 24 tundi kättesaadav. Mitte et ma ei usaldaks oma kollektiivi, nad saavad väga hästi hakkama, aga võib juhtuda, et neil on vaja midagi arutada.
Mida soovitate alustavale ettevõtjale?
Olen teinud kõik majandust tundva abikaasa soovitustele vastupidi. Tundub, et mu firma on elanud oma elu minust mitte väga sõltuvalt. Vahel mõtlen, et sellise majandamise juures on ime, et 15 aastat elus oleme. Kuna olin sunnitud uued ruumid ostma, olen tänu laenule hakanud viimasel ajal viimaks rohkem ka numbreid vaatama.
Millised on Teie tugevused?
Olen paindlik. Ja ma ei võta asju liiga tõsiselt, ei muretse.
Aga puudused?
Unustan, kuna korraga on sada asja käsil. Ja mulle ei meeldi otsustada.
Kuidas olete veterinaarina võrreldes algusajaga muutunud, lisaks sellele, et kogemust on rohkem?
Olen õppinud endale koorikut ümber kasvatama. Kõiki tahaks ju aidata. Aga mõnikord, kui juhtum on keeruline, ei saa me professionaalsetel põhjustel aidata. Teisalt võib olla lihtne juhtum, aga omanikul pole raha selle eest maksmiseks.
Kas Teil on lemmiktõud ka?
Nii eelmine koer bokser kui ka praegune bostoni terjer on nösuninad. Mulle meeldivad nösuninad. Aga arvan, et lemmikut mul pole. Kuna näeme, millised haigused ja käitumisprobleemid on ühel või teisel tõul, tundub vahel, et ei saagi endale koera võtta.
Milline koer on probleemivaba?
Ei oska öelda. Terviseprobleemidele oskame leida üha rohkem lahendusi.
Teisalt on tekkinud käitumisprobleemid, mis võivad tuleneda aretusliinidest, aga ka sellest, et loomadele antakse liiga suur võim kätte, nii et hiljem ei suudeta nendega enam hakkama saada.
Öeldakse, et omanikud lähevad oma koera nägu. Kas see on Teie arvates tõsi?
Ei usu. Minul on olnud kaks nösunina, aga välimuse muutumist ma pole märganud.
Millise vea Te tagasi vaadates tegemata jätaksite?
Kõik kõrvalärid, mida oleme püüdnud alustada, on olnud vead. Kui üritasime ühte ravimifirmat käivitada, mis tundus tore, aga sõi raha. Ja Mustamäele tehtud harukliinik oli viga. Kõik see, mis on läinud välja praegu eksisteerivast kliinikust.
Mida peate suurimaks saavutuseks?
Et firma, mida pole teadlikult juhitud, on olemas. Kui tõsiselt rääkida, siis head kollektiivi ja ise välja õpetatud abiliste kaadrit.
Mis Te arvate, millega tulevikus tegelete? Kas kindlasti veterinaariaga?
Vast ikka veterinaariaga. Ega ma ei pääsegi kuhugi, pean enne omad võlad ära maksma. Aga mulle meeldiks kõrtsi pidada ja olla kõrtsiemand. Nagu kreeka tavernis, kus käib oma klientuur, kelle harjumusi tead. See võiks mulle meeldida.
Tiina on aktiivne ja hooliv naine. Ta oskab koondada enda ümber õigeid inimesi, ilma kollektiivita ei saa üksikisik edukas olla.
Tiina energia on piiritu. Tundub, et ta ei vanane, vähemalt hingelt küll mitte.
Tiina plussiks on, et ta on järjekindel ja uudishimulik, mis viib meie alal edasi. Ta ei jäta ühtegi situatsiooni lahendamata, probleemid tuleb selgeks teha, see arendab.
Hetkel kuum