Atmosfäär lämmatab

Kuulen aeg-ajalt börsifanaatikust kolleegilt küsimust: "Virks, miks sa ei investeeri? Virks, millal aktsiaid ostma hakkad? Virks, vaata kui odav on praegu Olympsi aktsia!" Virks aga passib.

Kui töötad majanduslehes, ja seda enam, kui töötad börsitoimetuses, siis eeldatakse, et börsil mängimine on lahutamatu osa sinu elust.

Eesti eraisikute tulumaksuseadus ei toeta investeerimist, aga nagu investorid ütlevad, ega muud üle jää, kui olukorraga leppida. Tulu deklareerides kannad eelneval aastal kasumlike aktsiatehingute tõttu karistust ja maksad tulumaksu. Küll aga saad maksu makstes endale vastu rinda lüüa ja öelda, ma olin edukas. Olgugi et investeerimise summasid arvestades võib kasum päris kokku kuivada, nagu on näidanud minu senine kogemus.

Kui aga lased heidutada end makromajanduslikust ebastabiilsest olukorrast ja heitlikest aktsiahindadest ning loobud positsioonidest või kogunisti leiad, et on õige aeg siseneda, siis ütlevad professionaalsed investorid: "Väikeinvestor, ära tõmble!"

Teated börsiettevõtete ülikõvadest majandustulemustest, aktsia käitumine ja analüütikute prognoosid - kõik need kütavad meie toimetuses igapäevaselt kirgi, millest ka mina osa saan, samuti kaasa mõtlen ja vastu vaidlen. Siiski kätt investeerimismaailmaga kokku ei löö.

Kolleegid tunnistavad aeg-ajalt avalikult ja kurdavad oma kurba saatust, et ei saa arvutist väga kaugele minna, sest ei suuda elada teadmatuses, mida teeb Eesti aja järgi õhtul hiljem avanev USA aktsiaturg, kuidas trall seal mõjutab Aasiat ja Euroopat. Investeerimisest on saanud painav kohustus. Nagu käimine kohas, kus ka kuningas jala käib. Aga ilma ju ei saa.

Kogu tervisele mõjub hävitavalt aktsiahindade järjepidev (eriti viimaste aegade) langus, mida peatada ei saa. Piltlikult öeldes - kivistunud pilgud arvutiekraanidel, vahele jäetud söögikorrad, väsinud keha ja meel, mille põhjustajaks on kihk infoga lakkamatult kursis olla, sest kaotada on palju. Võidurõõm aga kipub olema üürike, sest inimene on saamahimuline ja sepitseb uusi, juba palju tulusamaid investeeringuid.

Minu jaoks on sõnast investeerimine saanud käibefraas, ilma et inimesed järele mõtleks, kas finišijoone ületus on ikka suurem võit, kui stardijoone taha jäämine. Või kellega ja mis distantsil joosta? Mulle on jäänud mulje, et selle sisusse tungimine on teisejärguline, sest keegi ju ei taha väita, et investeerimine on mõttetu.

Ma kindlasti ei taha oma kirjutisega propageerida investeerimisest kõrvalehoidmist, pigem tahaksin vastupidiselt rõhutada, et valikuid ja otsuseid teeb iga inimene ise. Kõigil meil on omad argumendid. Peaasi et ise mõistad oma õigeid valikuid.

Olen aru saanud, et minu jaoks ei piisa rikkalikest emotsioonidest, et nimetada investeerimist mõistlikuks ja et sellega kätt proovida. Kuid ühes olen ma kindel, parem hilja kui mitte kunagi, sest parem teadlikult, kui teadmatult.

Nii nagu ma kunagi sattusin investeerimise juurde, nii ma ka sealt eemale jäin. Hetkel on vahefiniš.

Autor: Virge Lahe