Härjapea peegeldab eelmise sajandi kuldaegu

Teet Reier 04. veebruar 2008, 00:00

Härjapea häärberi kollane laudvooder kumab halli ja lumetu jaanuari kiuste juba kaugelt mändide vahelt vastu, kui mööda vabaõhumuuseumi peateed väravast mere suunas liikuda.

Pole ka ime, enamik ümberkaudseid asukaid on maa ja metsaga ühte karva kiskunud rehielamud - aidad ja muud maadligi hooneid vööna ümber.

"Kahjuks pole ilmaga eriti vedanud, pilvealune valgus ja hall talvepäev pole just parimad kaaslased, kui plaanite ühest taluhoonest pilte teha," arvab vabaõhumuuseumi teadussekretär Maret Tamjärv.

Maret on lahkelt nõus tutvustama ka Härjapea häärberi sisupoolt. Siinkohal peakski kohe ütlema, et see ajastutruu tulemus, mida selles majas imetleda võib, ongi suuremas jaos tema kätetöö. Tasuks pakuks enamat kui pikka paid, sest seda on see ehedalt taasloodud killuke meie esiisade-emade eluolust kindlasti väärt.

"Majaümbrusega on veel kõvasti tööd: 1930ndate teise poole kodukaunistamise kampaania raames väljapakutud iluaia ideaalideni on pikk tee minna, aga lilleklumbid ja lipuvarras tulevad siin kindlasti," räägib Tamjärv.

Algne, 1909. aastal ehitatud maja oli lihtne ristkülikukujuline laastukatusega palkhoone. "Maja püstitamisel olid abiks ilmselt vene ehitusmeistrid, sest ühelt palgilt võib leida sisselõigatud nime Sumin. Hiljem sai hoone omale rõhtsa laudvoodri, kivikatuse, ärklikorruse ja klaasakendega veranda," räägib Tamjärv.

Viimane lisandus oli Tamjärve arvates rohkem moe- ja iluasjaks ning seisuse näitamiseks. "Üldiselt seisis veranda tühjana, harva oli see möbleeritud ja tavaliselt tõsteti sinna toalilled suvitama. Eestlastel polnud eriti kombeks kasutada verandat kohvijoomise ja jutupuhumise kohana, selleks polnudki tavaliselt aegagi."

Härjapea on muuseumis uustulnuk, platsis 2003. aastast. Ka on tal suur erinevus võrreldes teiste muuseumiasukate, rehetarede ja muude hoonetega, mis saavad omale talveks aknaluugid ette ja kust väärtuslikumad tekstiilid ja esemed talvistesse hoiupaikadesse rändavad.

Nimelt on Härjapea huvilistele avatud aasta ringi ja kõikidel nädalapäevadel, tõsi, talvel küll lühemalt, aga eks siis ole ka päev lühike. Tegemist pole tavalise muuseumihoonega, kus endisaegseid kaunisasju ainult jämeda paela tagant imetleda võib. Siin võtab külalisi vastu majaperenaine, kellel meie külaskäigu ajal nappi päevavalgust kasutades parasjagu köögilaua taga näputöö pooleli on.

"Siin talus on ametis kaks perenaist, täna on tööpostil Hilja Väravas, kange käsitööinimene nagu eestiaegses talus kohane," tutvustab Tamjärv. "Kui vaja, võib perenaine sahvrist mune ja pekki tuua ja need pannile särisema lüüa, rääkimata siis taigna tegemisest või pudru keetmisest," lisab ta naerdes.

"Mõni külaline tõemeeli usubki, et me elame siin," pajatab Hilja. "Mõni jälle tuleb ja ütleb, et vaat see maja meile sobib, selle me võtame ja siia koos lastega jäämegi. Mõni käib snitti võtmas, kuidas oma kodu sobivalt sisustada. Mõni aga põrkab ukselt tagasi, kui avastab, et peale elutute asjade majas ka inimesi toimetab," lisab ta.

"Kui avamise järel lõhnasid toad veel värske värvi järele, siis nüüdseks on see lihtsalt üks mõnusalt sisseelatud talumaja, kus vanad asjad toovad paljudele meelde kunagise lapsepõlve- või vanavanemate kodu. Lisaks asjadele aitavad mälestusi kokku põimida tuttavad lõhnad, mis meid juba uksel tervitavad, olgu selleks siis küdeva pliidi või eelmise leivateo hõng," on Tamjärv kindel.

Tuleb välja, et kui talu valmistuti oma endisest asupaigast muuseumi kolima, polnud selle sisustusest alles enam midagi. "Maja oli tühi ja rüüstatud, õnneks oli lõhkumisest pääsenud maja puhastoas ehk saalis seisnud uhke pottahi. Muuseumi pearestauraator Marike Laht oli see tubli inimene, kes ükshaaval kõik kivid enne ahju uuesti ülesladumist ära puhastas."

"Kogu sisustus ja viimistlus sai tehtud suures osas inimeste mälestuste põhjal. Kes mäletas kambriseinal olnud nikerdustega kella, kes saalis asunud nn t?te-?-t?te-stiilis sohvat, Pärsia vaipa või tiibklaverit. Viimast selles majas küll eriti mängida ei osatud, oli rohkem iluasjaks," meenutab Tamjärv.

"Võib öelda, et Härjapea oli ikkagi keskmisest jõukam talu. Ettevõtlik peremees vedas oma põllumajandussaadused hobusega Peterburi turule ja eks suurlinnast toodi kaasa nii mõnigi peenem mööbliese. Ka omanäolised kolmevärvilised ahjupotid on sealt pärit," teab Tamjärv rääkida.

Kui Härjapealt lahkume, tuleb ka päike korraks hallide pilvede seest piiluma. Perenaine Hilja saadab meid uksele, et naasta seejärel poolelijäänud näputöö juurde. Varsti ju õhtu käes ja eks säti ka ülejäänud pere end koju tulema, soojad toad ja korralikult ülestehtud voodid ootavad.

Täpselt selline tunne ongi, et käisid külas, mitte muuseumitoas. Tasub kindlasti minna ka oma silmaga kaema.

Saal talumajas oli ruum, mis omal ajal kodukultuuri nõustajatelt küllaltki palju vastuseisu leidis.

Selle ruumi kriitika omaaegses ajakirjanduses oli otsesõnu terav: "mõisast, alevist ja linnast üle võetud", "mõttetu, tervishoidlikus mõttes isegi lubamatu" jne. Sellised igapäevasest kasutusest välja jäävad toad olid aga paraku levinud, nende sisustus oli sõltuv pere jõukusest ja uhkusest. Härjapea saalituba on näide jõukusele ja esinduslikkusele pretendeerivast ruumist.

Härjapea oli keskmisest jõukam talu, mis sai tulu peamiselt põllumajandussaaduste müügist.

Põllundussaadused - või, piim, kohupiim, koor, sealiha, kartul - viidi hobustega Peterburi turule. Vahel käisid peremees Joosep ja vanem poeg August lausa kahe hobusekoormaga Peterburis, võis juhtuda, et elati kuni nädal aega seal paigal. Peterburist toodi kaasa uhket linlikumat kraami.

Härjapea puhul torkavad eeskätt silma elumajas õnnekombel säilinud kolmevärvilised sini-hallid pottahjud, mille kivid on Peterburist toodud.

Hoone sisustuseski ilmnes märke jõukusest ja elavast läbikäimisest tsaaririigi pealinnaga - toad olid tapetseeritud, suures toas oli paremat mööblit (nn t?te-?-t?te-sohva), Pärsia vaip, tiibklaver. Küllap oli talus ka igapäevasemat tarbevara (lauanõud, vaasid, petrooleumilambid jms), mis oli pärit Peterburist.

Peale toidukaupade müügi saadi teatud tulu ka müües lina, mida ostsid kokku rändavad linakaupmehed.

Fotod: Andras Kralla

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:41
Otsi:

Ava täpsem otsing