Aivar Haller õpetab iseendasse vaatama

Urve Vilk 06. veebruar 2008, 00:00

Vestlemiseks võtame istet mugavates nahktoolides Aivar Halleri Kakumäel asuvas kodukontoris. Pika sportliku mehe sõnul näitab see, et ta on elu jooksul paljude erinevate asjadega tegelenud püsimatust ja uudishimu. "See on aidanud mul näha elu eri nurkade alt. Mind on alati huvitanud, miks keegi mõtleb just nii, nagu ta mõtleb. Mingis vanuses ajas mind lausa närvi, kui keegi ei saanud asjadest samamoodi aru nagu mina," muigab ta.

"Uudishimu ja fantaasia olid minu jaoks võimsad allikad," vastab Haller palvele meenutada koolipoisi aega. "Minus oli suur hulk edevust ka, on siiamaani," lisab ta. Koolipõlvest meenub Hallerile veel, et ta tundis ennast valge varesena.

"Tahtsin olla teistsugune, hakkasin protestiks isegi kella paremal käel kandma, sest kõigil oli see vasaku käe peal. See oli poisikese tahtmine teistest erineda ja silma paista," naerab Haller tagantjärele.

Halleri klassivend Avinurme põhikoolist, Märt Läänemets meenutab Halleri fantaasiarikkust ja huvi raamatute vastu. "Aivaril oli veidriku kuulsus, tema jutud tegemistest enne meie kooli tulekut tundusid fantaasiatena."

"Tegu oli tavalise klassiga, see olin mina ise, kes üle ääre kees ja turbulentsi tekitas," selgitab Haller ise tolleaegset vastuseisu klassiga. "Täna ma tean, et iga mõte, sõna ja tegu loob reaalsust. Kui usud, et inimesed on vaenulikud, siis ka tajud iga asja rünnakuna," lisab ta mõttesse jäädes.

Kui Haller 8. klassi tunnistuse kätte sai, olid tal asjad Tallinnasse minekuks juba valmis pakitud. "Ma olin kaklemise asemel leidnud tõhusama enesekehtestamise viisi - spordi. Adusin, et saan ka ilma verise ninata edevust rahuldada. Hakkasin kõvasti trenni tegema, esimesed saavutused olid seitsmendas-kaheksandas klassis, mispeale spordiinternaatkoolist öeldi, et kui tahan, võtavad nad mu vastu."

Peale TSIKi otsustas Haller sõjaväkke minna. "Sõjaväest tagasi tulles ei olnud sport mulle enam meeltmööda, võib-olla oli põhjus idiotismi tasemel tehtud trennis," muigab Haller. "Otsustasin, et minust saab näitleja. Ühel hetkel avastasin ennast Vanalinnastuudio ukse tagant. Küsisin laua taga istuvalt Jüri Karindilt, et mida ma tegema pean, kui tahan näitlejaks saada," naerab Haller. Karindi vastas, et näitleja asemel oleks vaja hoopis lavapoissi. Selleks Haller ka sai.

Kui Eino Baskin asutas estraadi õppestuudio, lõpetas Haller selle seitsme väljavalitu seas.

Mõned aastad tegi Haller ka näitlejatööd. "Sain suhteliselt ruttu aru, et ma pole geniaalne näitleja. See tegi tuska, aga samas ütles miski minu sees, et teatris õpitu ja kogetu on kasulik."

Raivo Mets meenutab Hallerit Baskini koolist inimesena, kellega sai pikalt kunstiteemadel arutatud. "Ta oli töökas. Kui ta oleks näitlemist edasi teinud, oleks ta kindlasti palju arenenud. Ega me ülajäänudki tipptegijad polnud, ega ole paljud praegugi," jääb Mets tagasihoidlikuks.

Haller hakkas samal ajal taas sporti tegema. "Viimane Eesti rekord tõkkejooksus sai joostud kahe etenduse vahel: hommikul oli proovietendus, lõuna ajal jooksin rekordi ja õhtul grimm peale ning lavale," meenutab ta.

"Teatri ja spordi kõrvalt polnud eriti aega. Kuna olen rännulemb, mõtlesin, et loobun teatrist. Ja siis arvasin, et miks mitte loobuda ka spordist. Lõpetasin päeva pealt," ütleb Haller.

Edasi viibis ta mõne aja Venemaal ja Hiinas. Välismaal olles leidis Haller, et huvi pakub äriline tegevus. "Mäletan, et arutasime poistega, kas aatemees võib ka ärimees olla. Ühel hetkel otsustasime, et paneme oma äri püsti. See oli väga produktiivne aeg, mäletan, et ma ei läinud 12 päeva majast välja. Ja kuidas mind ajas närvi, kui õhtul osa inimesi kuhugi ära kadus. Mulle vastati, et naine ja lapsed kodus ootavad. Mina ütlesin, et mis te nalja teete. Me ehitame siin äri üles. Mis kodu, mis pere. Õudne, aga ma mõtlesin siis tõesti nii," imestab Haller tagantjärele.

"Kui mõtlen, kas oleksin saanud midagi teisiti teha, olles see, kes olen, ma kahtlen. Mässumeelsus ja edevus, edasipürgimine võimu kaudu - kõik see on minu loomuses olnud ja eks ole osaliselt tänagi. Kaitseliidul oli relvade suhtes huvi, minul olid kontaktid. Ametlikult Eestisse relvi tuua ei saanud, oli embargo aeg. Olid kanalid, mida mööda tegutseti. Mulle oli spordist külge jäänud arusaam, et ainult võit loeb. Jõudsin sinnamaani, et ostsin relvi rohkem, kui oli kokku lepitud, ja need läksin sinna, kuhu ei olnud kokku lepitud. Ühel hetkel tajusin kui õhuke on piir lubatu ja lubamatu vahel," selgitab Haller West Spordi alustamisele järgnenud kriminaalseid seiku.

"Aasta kihutasin mööda kohtuid. Siis otsustasin, et aitab. Leppisin advokaadiga kokku, et aasta vangis istuda on asja eest," meenutab Haller. Ka esimesed koolitused tegi Haller vanglas. "Need olid majanduse aluste pealkirja all, aga rääkisin Luule Viilmast ja Gunnar Aarmast. Kuulajaid jagus."

Pärast vabanemist tahtis Haller leida tööd suures firmas. "Mulle tehtud Nike'i pakkumine oli täpselt see, mida vajasin. Külvasin Nike'i ideoloogiat ja tegelesin kaubamärgi kaitsega." Otsides Nike'i jaoks müügi arendajat, jõudis Haller Peep Vainuni.

"Olin näinud Nike'i jaoks töötades Ameerikas tippkoolitajaid ja imestasin, et Eestis on olemas sellised professionaalid. Õppisin Peebult nii palju kui võimalik, kõik sai sisse ahmitud. Siis tundsin, et müük on käpas, aga ei tõmba mind. Huvitavam oli juhtimise problemaatika - kuidas meeskonnad tekivad ja kokku jäävad - olin seda näinud spordis, teatris, kuritegevuses ja äris."

Haller tegelebki ettevõtete juhtidega, aidates neid isikliku ja meeskonna arengu teemadel. Lisaks sellele on mitmeid sportlasi, kellega ta koostööd teeb, aidates neil elus tasakaalu saavutada.

Kui Hallerite tütar hakkas mõned aastad tagasi kooli minema, avastati, et koolide valik on nii kitsas, et sobivat on raske leida. "Oli valik, kas luua oma kool või otsida mõni, millele õlg alla panna. Tallinna Vabas Waldorfi koolis olid inimesed, kelle maailmavaade ja pühendumus mind vaimustas."

Täna on Haller kooli juhatuse esimees, juhtides kooli majanduselu. "Lapsed on erinevad ja ka koolid peaksid olema erinevad," leiab Haller, kellel on plaanis ehitada Eestisse kümme Steineri õpetusel põhinevat kooli, millest esimene peaks valmima aastaks 2013.

Aivarile on jumal palju andnud, nii vaimses kui ka füüsilises mõttes. Aivar oli koolipõlves elava fantaasiaga, tema jutud tundusid isegi liiga kõrge lennuga, kohati teda suisa pilgati teemaarenduste pärast, mis ei tundunud eriti tõestena. Aivari mõte oli terav ning sulg liikus kiirelt, ta kirjutas alati häid kirjandeid. Ja nii pikki raamaturiiuleid kui Aivaril pole ma kusagil näinud.

Ei usu, et ta edevuse pärast näitlejaks oleks hakanud. Küllap ta lihtsalt sattus sellisesse seltskonda, tema ühikatoast käis päris palju huvitavaid inimesi läbi.

See, et ta koolipapaks hakkas ja praegu pedagoogikaga tegeleb, tuli mulle üllatusena. Eks kõik võivad punnitades palju teha, aga Aivar teeb enamiku asju, millega tegeleb, väga hästi.

Olime klassivennad IV-VIII klassini.

Aivaril oli veidriku kuulsus, tema ideed olid alati fantaasiarikkad. Ta rääkis tihti varasematest uskumatutest tegudest, küllap ta võitles nii halli argipäeva vastu.

Aivar oli juba koolipõlves sihikindel, polnud lihtne samm minna väikesest maakoolist linna õppima.

Olime mõlemad kirjandushuvilised ja lugesime palju.

Mäletan, et Aivar soovitas mul lugeda Bulgakovi "Meistrit ja Margaritat". Sellest sai minu lemmikraamat.

Küpsedes on Aivar suunanud idealismi ja fantaasiad praktilisse tegevusse. Tema pilk on tulevikku suunatud, ta on paljuski idealist.

Aastatel 1991-1992 käisime me koos Hiina reisil. Aivar on hea reisikaaslane.

Kui pidime pikemaks jääma, sest piletitega oli probleem, ei läinud ta endast välja, vaid tegutses väga praktiliselt. Et Aivarile on fantaasiamaailm oluline, näitab seegi, et äriks valis ta kauge ja tundmatu Hiina.

Meie lähemad kokkupuuted jäävad kümne aasta tagusesse aega. Aivar oli alati revolutsionäär, ta püüdles kehtivate seaduste muutmise kaudu ideaalse poole.

Tol ajal nimetati Aivarit tänu spordisüsteemi hävitamisele pilbastajaks. Aivar ütles kuidas peaks muutma nõukogulikku spordisüsteemi, et üle minna tänapäevasele klubilisele süsteemile. See oli tegelikult ainuõige tegutsemisviis.

Aivar on punktuaalne maksimalist, kes teeb kõike 100protsendilises veendumuses, et tegevuskava on õige. Selles suhtes ta ei näitle kunagi. Kas tema teod ka tegelikult õiged on, eks seda näitab aeg.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:42
Otsi:

Ava täpsem otsing