Gräzin ja pumppüssid - kunst?

Joonatan Allandi 08. veebruar 2008, 00:00

Tartu kunstikuu raames anti kunstnik Fideelia-Signe Rootsile võimalus stiliseerida Kaubamaja tähtsaim reklaampind - vaateaken. Rootsi teos vallandas aga taas igivana konflikti subjektiivse autori ja haavatava publiku vahel.

Visuaalselt väga sirgjoonelise pro-geiteematikaga vaateaken ei jõudnudki rahva teenistusse. Kaubamaja mainekujundajad polevat valmis nii provotseerivalt kujutatud kontseptsiooniks.

Kaubamaja oli projekti ettevalmistamisel üksjagu naiivne. Loomupäraselt manifestatiivne kunstnik ju ei tule kohale kõigest selleks, et anda siia-sinna natuke värvi ja pesta aknad puhtaks. Tema mõistab atraktiivsust teisiti - mida šokeerivam ja isiklikum, seda parem.

Lapsevanemad ei saa aga rahulikult magada teadmises, et nende võsuke möödub igapäevasel kooliteel vaateaknast, kus pumppüss on sihitud homofoobist poliitikule. Viidatakse vägivallakujundile, konventsionaalse peremustri lõhkumisele ja mõeldakse end nii haavatavaks.

Antud olukorras talitas sotsiaalselt julge mõtlemisega kunstnik tõesti veidi ebaküpselt.

Mõttevabadust soosiv kunstigalerii ja kitsamat teed marssiv kaubamaja pole esitluspinnana võrreldavad. Nii nagu oleks kohatu paigaldada kirikusse diskokuule, ei saa kaubamaja oma vaateaknale lubada relvi, veel enam poliitiliselt kallutatud kontekstis.

Kunsti suurim puue on seega olla vormikeskne. Loomulikult oleks suurepärane, kui teos oleks üheselt mõistetav nii galeriis, jumalakojas kui ka ostumekas. Ent igal pool on omad reeglid.

Oma sõnumit saab intelligentselt edastada võimalustega arvestades, kohandades ja kohanedes. Kunst on ideepõhine. Tugev kunstnik ei pea oma mõtteid esitlema puust ja punaselt, Gräzini ja pumppüssiga. Homofoobia, abielu ja liberaalsuse kujutamiseks on ka muid vahendeid. Tõelise kunsti iva võrsub igalt pinnaselt. Tuleb vaid õige väetis valida.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:20
Otsi:

Ava täpsem otsing