Pimeduses Tallinn viib ärkamisaega

Mari Hiiemäe 08. veebruar 2008, 00:00

Kuigi tegemist on mängufilmiga ning selle peaaegu kogu süþee on fiktsioon, võib Tallinna vanalinnas vändatud filmi käsitleda ka kui ajaloolist dokumenti.

"Ei pääse üle ega ümber sellest, mismoodi meie tänavad siis välja nägid ning mis inimestel seljas oli. Ka suur osa dialoogist on sarnane sellega, millist juttu tollal iga päev räägiti," valgustab pressiesindaja Tristan Priimägi, kes filmi saamislooga hästi kursis on.

Þanriliselt kuulub "Tallinn pimeduses" märulifilmide hulka, kusjuures praeguste standardite kohaselt on tegemist üsna vägivaldse linateosega. "Paugutamist on kõvasti ja tänavavõitluse stseenides on kõigil relvad käes. Inimesi lastakse külmavereliselt maha ning mingit numbrit sellest ei tehta," kirjeldab Priimägi.

Peamiselt Tallinna vanalinnas hargnev sündmustik on täis põgenemisi, püstolitest kõmmutamist ning tagaajamist vanade vene miilitsa autodega. Kogu trall käib Euroopast toodud kullalasti ümber, millele kohalikud allilmategelased on otsustanud käpa peale panna.

Pätid on selles linaloos atraktiivsemad kui seadusekuulekad tegelased. Maffia põhibossi rollis särab vana näitleja Jüri Järvet, kelle jaoks jäi see osatäitmine tema elu eelviimaseks. Kriminaalide bande liikmete rollides näeb veel Enn Kloorenit, Peeter Oja ning Tõnu Karku, kes mängivad kurjameid nauditava elurõõmuga.

Tallinna topograafiline kaart on filmis paisatud täiesti läbisegi ning hooned kannavad teistsugust tähendust kui tegelikult. Kohalikule vaatajale võib olla põnev jälgida, kuidas ühest tänavast saab hoopis teise kui harilikult. Eesti Panga asemel on aga hoopis Rahvusraamatukogu.

Eestlased näevad "Tallinn pimeduses" mängufilmi 14aastase hilinemisega, kuna film toodeti algselt vaid välisturgu silmas pidades. Maailmas laineid löönuna ning mitmete filmiauhindadega pärjatuna saabub see nüüd lõpuks ka Eestisse.

Priimäe arvates on film viivituse tõttu muutunud Eesti kinopubliku jaoks vaadatavamaks ning see mõjub just praegu väga värskelt. "1990ndate keskpaiku ei tahtnud eestlane mitte näha seda, kuidas me siin proovime välismaa moodi olla. Praegu vaatab inimene sellele ajale hoopis teise pilguga," arvab Priimägi.

Priimägi näeb filmi sihtgrupina kõiki eestlasi, kes mäletavad, mis tunne oli Balti ketis seista, plekist sini-must-valgeid rinnamärke välja taguda ja laulukaare all olla.

"See film toob selle aja veidi tagasi," ütleb Priimägi.

Film on eesti keeles.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:52
Otsi:

Ava täpsem otsing