Eesti riigi miljardid teenivad kommiraha

Arvestades Eesti inflatsiooni ja välishaldurile makstud portfelli halduskulusid, sulas 2,6 miljardist töötukassa varast aastaga 170 miljonit krooni.

"Huvitav, millised need nüüdisaegsed investeerimispõhimõtted on? Kui maailmas oleks keegi, kes suudaks igal aastal ilma riskimata teenida suurt tulu, poleks maailmas ühtegi panka, sest kõik hoiaksid oma raha selle varahalduri juures," vastas töötukassa finantsnõunik Ago Lauri küsimusele, kas ehk annaks investeerimispõhimõtteid parema tootlikkuse saavutamiseks nüüdisajastada.

Töötukassa nõukogu esimehe ja sotsiaalminister Maret Maripuu sõnul on mulluses töötukassa investeeringute olematus tootluses süüdi üldine ebakindlus maailma finantsurgudel. "Investeeringutelt kasumi teenimine on oluline vaid niivõrd, kui see peab pikemas perspektiivis katma töötukassa tegevuskulud," ei teinud minister nulltootlusest probleemi.

Maripuu sõnul on investeeringute tootlus teemaks igas kvartalis seoses majandustegevuse ülevaatega. "Investeerimispõhimõtete muutmise vajadust arutame selle aasta alguses," märkis ta.

Kui varem tegeles töötukassa reservi paigutamisega töötukassa ise, siis 2006. aasta keskel anti investeerimisportfell hallata välishalduritele ABN AMRO pangas. Mullu maksti 0-protsendise tootluse eest AMRO-le 1,5 miljonit krooni.

"Iga halva aasta järel haldurit vahetada oleks rumalus, see ei suurendaks portfelli pikaajalist tootlust," ütles töötukassa finantsnõunik Lauri.

Suurt osa riigi reserve haldava rahandusministeeriumi riigikassa osakonna juhataja Ülle Mathiesen peab madalavõitu tootlikkust loomulikuks. "Likviidsusportfellid teenivadki alati tagasihoidlikult," sõnas Mathiesen.

35 miljardi Eesti krooni kattevara investeeringutelt teenis Eesti Pank mullu umbes 4 protsenti tulu. Inflatsioon kahandas hiigelreservi väärtust seega 900 miljoni krooni eest. "Krooni kattevara investeeritakse väga konservatiivsete põhimõtete järgi, mil esmatähtis on vara säilivus ja likviidsus," sõnas Eesti Panga finantsturgude osakonna juht Janno Luurmees.

Eksrahandusministrid Mart Opmann ja Aivar Sõerd soovitavad riigi reservide investeerimisel pisut julgemat lähenemist.

"Kahtlemata peab riik jääma konservatiivseks, kuid paarikümne protsendi ulatuses võiks portfelli vara investeerida pikaajalisemalt ja suuremat riski võttes," märkis Mart Opmann, kelle ametiajal loodi näiteks stabiliseerimisreserv.

Aivar Sõerdi sõnul ei ole riigi reservide tootlus kindlasti muutunud keskkonnas piisav. "Praegu on inflatsioon ülemäära kõrge ja nii nagu üksikisiku pangakontol seisva hoiuse väärtust kahandab inflatsioon, siis sisuliselt on ka riik samasuguses olukorras," nentis Sõerd.

Intervjuu rahandusminister Ivari Padariga

Jälgime pidevalt, kuidas on meie reservid paigutatud ning kui kiiresti ja millises mahus võiks tekkida nende kasutamise vajadus.

Juba mõnda aega vaadatakse läbi investeerimispõhimõtteid, et vajadusel täpsustada erinevate reservide likviidsusvajadust ja investeerimise tähtaegu. Kõige olulisemaks ikkagi jääb põhimõte, et riik ei tohi rahva rahaga ülemääraseid riske võtta.

Reservid on meie riigil paigutatud välismaale, seega ei saa me päriselt võrrelda reservide tootlikkust ainult kiire majanduskasvuga kaasneva siseriikliku inflatsiooniga.

Oleksin õnnelik, kui tootlus oleks kõrgem inflatsioonist, kuid kui seada ainult see eesmärgiks, siis võib reservide säilimine tõsisesse ohtu sattuda.

Riigi sääste ei koguta sukasäärde, need on paigutatud väga kindlatesse finantsinstrumentidesse.

Riigi reserve ei tohi suure tulu ootuses kerglaselt mängupõrgusse viia.

Näiteks stabiliseerimisreserv on riigi kindlustuspoliis halvemateks aegadeks.

Kui inimene kindlustab oma maja või auto, siis ei ole ta ju õnnetu, kui kindlustusperioodi jooksul maja maha ei põle või auto avariisse ei satugi

Maailma juhtivad riiklikud fondid kasutavad turul valitsevat likviidsuskriisi selleks, et omandada osalusi strateegiliselt olulistes firmades, millesse neid headel aegadel ligi ei lastaks. Vaadates turuolukorda ja näiteks Eesti stabiliseerimisfondi portfelli, võiks mõelda osa Prantsusmaa võlakirjade raha investeerimisest näiteks hoopis nende suuruselt teise panga Societe Generale'i aktsiatesse.

Oletame, et kui võlakirjadelt teenime 3 protsenti tulu aastas, siis investeerides sama 3 protsenti aktsiatesse, riskime kõige halvemal juhul sellesama tulu kaotamisega, normaalsel ajal teenime aga kordades rohkem.

Kõike pidevalt likviidsena hoida pole mõistlik. Enesekaitseks ei pea kogu aeg kuuli rauas hoidma.