Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Tööstusdisainer lööb loomingu vargusele käega

Ain Alvela 11. veebruar 2008, 00:00

Kuigi oma ideedele õiguskaitse saamiseks kulub disaineril keskeltläbi vaid paar tuhat krooni, tuleb seda eksporttoodangu puhul teha igas riigis eraldi, mis lõppkokkuvõttes võib osutuda kulukamaks ja keerukamaks kui asi tegelikult väärt. Sestap pole Eesti disainerid kuigi agarad oma loomingut patendiametis kaitsma, mullu toodi sinna vaid 62 avaldust tööstusdisaini registreerimiseks.

Eesti Disainerite Liidu esinaine Ilona Gurjanova tõdeb, et Eesti disainerid on oma loomingut kaunikesti vähe patendiga kaitsnud. Üldiselt on vaikimisi langetatud otsus, et lihtsam on välja mõelda uus lahendus kui varguskahtlusi protsessima hakata.

"Loominguvargused on ülemaailmne probleem ja toimuvad ka Eestis, ent disainerid püüavad konkreetsed juhtumid oma kogukonna sisse jätta," tunnistab Gurjanova. "Eestis pole kuigi palju näiteid kohtuasjadest. Vaidlemise asemel eelistavad disainerid tööle pühenduda ja uued ideed valmis kujundada."

Gurjanova paneb ette suhtuda ideevargustesse filosoofiliselt - kopeerimine on disainerile suurim tunnustus.

Kunagi hakkas üks Korea tootja kopeerima Honda mootorrattaid, nimetades need Kondaks vmt. Selle asemel et kohtukullilt abi küsida, otsis Honda piraatkoopia tootja üles, sõlmis tollega lepingu ning rakendas enda huvides tööle. Kusjuures selgus, et tegemist on väga heal tasemel tehasega.

Iseenesest peaks olema tootja huvides, et toode, mille loomise eest on selle autorile makstud ning mida soovitakse masstootmise abil levitada, oleks koopiate eest kaitstud. Kuna aga võitlus piraatidega sarnaneb võitlusele tuuleveskitega, pole Eesti ettevõtjad selle murega kuigi palju kohtute lävepakke kulutanud.

"Asjaajamine on keerukas, kulukas ja aeganõudev. Tootekaitse tuleb võtta igas riigis, kus seda levitatakse, eraldi, kusjuures selle tõhusus on küsitav," loetleb Gurjanova põhjuseid, miks Eesti disainerid pole eriti altid õiguskaitset võtma.

"Seadusega on kaitstud ainult disaintoote väliskuju, aga kaitsma peab iga parameetrit," nendib Gurjanova. "Tarvitseb kellelgi teha näiteks diivanilaud kaks sentimeetrit kõrgem ja värvida see kollase asemel roheliseks ning kusagilt ei anna külge hakata."

Gurjanova toob agara disainikaitsjana näiteks Nokia, kes on Eestis võtnud patendikaitse kõigile oma mobiiltelefonide korpustele.

Omanimelist bürood juhtiv patendivolinik Mart Enn Koppel tõdeb, et disainiideede varguste kohta pole kuigi palju kohtulahendeid.

"On juhtumeid, kus kerkib kahtlus, et üks isik on teise disaini üle võtnud ja esineb autorina," märgib ta. "Kuigi see on karistatav, pole teadaolevalt kedagi süüdi mõistetud."

Koppel märgib, et edukaks kohtuskäimiseks on vaja kõigepealt tõendada, et idee on tõesti varastatud. Seda aitab tema sõnul saavutada disaineri tööfailide igapäevane digitaalne allkirjastamine. Kui keegi peakski idee näppama, on selle autoril vähemalt võimalus tõendada, mida ja mis ajal tema on loonud.

"Oma ideede kaitsmiseks võib patendiametist taotleda tööstusdisaini registreerimise tunnistuse," selgitab Koppel. "Teine variant on esitada disainitaotlus Euroopa Ühendusele, mille põhjal EÜ siseturu harmoneerimise amet (OHIM) võib välja anda kogu ELis kuni 25 aastat kehtiva tunnistuse õiguste kohta.

Tellimuste alusel mööblit valmistav OÜ Disekt ST on teinud mööblit pea kõigi Eesti tippdisainerite jooniste järgi, kuigi firma palgal pole ühtegi disainerit.

"Esimene põhjus on selles, et iga tellija soovid on isesugused ning üks disainer ei suudaks kõikide maitse ja meele järgi olla," selgitab Disekti juhataja Rein Kuusekänd. "Teiseks on disaineri palgalpidamine kulukas, sest me ei suuda teda piisava hulga tööga koormata."

Nii Disekt ST kui ka suurema jao disainmööbli valmistajate töökorraldus on sätitud sääraselt, et sisustuse soovija leiab disaineri ja sõlmib temaga lepingu. Disainer kujundab mööbli ja tema jooniste järgi teeb tootja selle valmis. Disekt ST praktikas on ette tulnud ka eramajadele tehtud nelja miljoni kroonini küündiva maksumusega projekte.

"Kõik meie tööd on ühekordsed, mistõttu on neid ka kopeerida keeruline - paljud lahendused on eramajades, kuhu lihtsalt ei pääseta ligi," räägib Kuusekänd. "Avalikud ruumid - hotellid, bürood jmt on igaüks sedavõrd erilised, et selle mööbli kopeerimine kujuneb sisuliselt võimatuks."

Kuusekännu teada on oma disainer palgal vaid mõnes üksikus ettevõttes: Thulema, Standard, Aquator ja ehk veel mõni.

Levinud meetod disainiideid koguda on konkursside korraldamine.

Disainer Villi Pogga iseloomustab seda kui kavalat käiku toodetesse värskust saada.

"Oma paarkümmend aastat tagasi saatsin minagi ülikoolis käies Sony korraldatud disainikonkursile kavandi," meenutab ta. "Ainus tagasiside oli see, et ma konkurssi ei võitnud. Mõne aja pärast aga ilmus minu ideega äärmiselt sarnane lahendus tootmisse. Teha polnud midagi - ise olid loll. See oli selge meetod lihtsalt head ideed kokku korjata."

Ideede vargusi tuleb kogu aeg ette. Alates sellest kui hiinlased otsa lahti tegid, pole eetikast enam midagi järel.

Igaüks teeb oma valikuid, kas ta kulutab aastaid väldata võivates vaidlustes energiat ja raha oma õiguse eest sõdimise peale või keskendub üha paremale tööle.

Kui keegi kavatseb mingit ideed üle võtta, piisab ju vaid väikesest toote kuju või mõõtmete muutmisest. Olen seisukohal, et patent disainerit ei kaitse. Eks proovige midagi ära kaitsta ja vaadake, mis juhtub, kui keegi kusagil sama asja hakkab tootma. Väidan, et mitte midagi ei juhtu.

Elu näitab, et lõppkokkuvõttes ei võida kumbki vaidluse osapool. Kui, siis on võitjaks juristid, kes raha kasseerivad. Samas jääb nii disaineri kui ka tootja areng seisma, sest põhiaur läheb kohtuskäimise peale.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:20
Otsi:

Ava täpsem otsing