Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Õnn peitub selles, kui teenid naabrist rohkem

Kertu Ruus 12. veebruar 2008, 00:00

Kas eestlased on praegu õnnelikumad kui siis, kui me veel kartulikoori sõime? Kui vaadata meie sissetulekuid, siis peaks vastus olema selge "jah". Kahjuks on asjad keerulisemad. Aastaid nn õnneökonoomikaga tegelnud USA mõttekoja Brookings Institution teadur Carol Graham nendib, et ega idaeurooplased täna eriti õnnelikud ei ole.

Põhjus on selles, et liiga kiire majanduskasv teeb inimesed õnnetuks.

"Kasv kõigub ja muutus tekitab stabiilsust igatsevates inimestes hirmu," sõnab Graham. Pealegi vaevab vaesusest tõusnuid pidev hirm, et homme kukuvad nad redelil taas allapoole.

Nii et eestlaste probleem võib olla selles, et nad on saavutanud liiga palju liiga kiiresti.

Mitte et raha poleks õnneks oluline. Majanduslik heaolu ja rahvuslik kogutoodang üldiselt on positiivselt seotud õnnega ja Graham nendib, et pole midagi hullemat kui negatiivne majanduskasv.

Ent samas vaevlevad teadlased endiselt järgmise paradoksi käes - ühes ja samas riigis elavad rikkamad inimesed on õnnelikumad kui vaesed. Puuduse kannatajad ennast rahulolevana ei tunne.

Aga kui võrrelda omavahel erinevaid riike, siis selgub, et kui sissetulekud inimese kohta kasvavad, siis rahva õnnetunne ei pruugi sellest veel suureneda. Samuti pole olemas seda piiri, kus inimene tunneb, et nüüd on tal kõik olemas.

Seda seletatakse sellega, et süües kasvab isu, inimeste vajadused kasvavad.

Majandusteadlased ütlevad selle kohta, et me oleme hedonistlikul trenažööril.

Kui põhivajadused on rahuldatud, saab suhteline sissetulek olulisemaks absoluutsest.

Näiteks kui Jaan teenib 20 krooni ja Juhan 10, tunneb Jaan end märksa õnnelikumana kui siis, kui ta teeniks 30 krooni, aga Juhan viiks palgapäeval koju 40 krooni.

"Inimesed on kahjuks kadedad olevused," selgitab Garaham, kes nimetab seda nähtust Jonesidega sammu pidamiseks. Ehk eestipäraselt: Tammed võrdlevad ennast ikka Pärnadega.

Täpselt sama kehtib ka ühe ettevõtte sees - pole hea mõte ühele töötajale teistest mitu korda suuremat palka maksta, sest selle tulemuseks on terve trobikond rahulolematuid töötajaid.

Harvardi Ülikooli majandusteadlase Erzo Luttmeri sõnul kõrvutame me ennast alati teiste endasarnastega - töökaaslastega, endiste klassikaaslastega.

"Inimene mõtleb: mina oleksin võinud olla tema," selgitab Luttmer seda üldinimlikku omadust.

Inimeste õnnetunnet suunab suuresti ka sotsiaalne norm. Graham on uurinud ülekaalulisi ameeriklasi ja leidnud, et paks on mõnusam olla juhul, kui sa oled mustanahaline ja vaesemast ühiskonnaklassist, mitte aga valge ja jõukas.

"Pole kuigi hull olla ülekaalulisena Wal-Martis, kuid tõeliselt närune on paksuna Wall Streetil töötada," sõnab ta. Ehk fenomen on sama - kuninganna vastuvõtule ei tahaks minna samades riietes, millega asutuse jõulupeol võiks vabalt viibida ja end täiesti mugavalt tunda.

Liiati kiputakse ülehindama õnne, mida veidi suurem palk endaga kaasa toob, ning järgmisele pulgale jõudes unustatakse saavutatu kiiresti. Pealegi kaasneb rahaga ka stress.

Armin Karu võib olla õnnelikum kui tädi Maali, aga tädi Maali ei pea ka muretsema börsiteadete, telesaadete ja lapseröövide pärast.

Reeglina on inimesed aga õnnelikumad siis, kui neil on võimalus oma elujärge paremaks muuta.

Nii on ameeriklastes ja eurooplastes klassikadedust üsna vähe, sest "lehepoisist miljonäriks" müüt valitseb inimeste teadvuses tänini. Kui teistel ongi rohkem, siis see on samas signaaliks, et ka sinust või su lapsest võib saada järgmine Bill Gates.

Jaan Manitski, endine välisminister, ärimees
Raha pole õnne peamine tegur ega garantii. On olemas sellised väärtused nagu pere, sõbrad, tervis, vabadus, eneseteostusvõimalus.

Tahaks küll loota, et õnnelikke inimesi on Eestis rohkem. Kas rikkad on õnnelikumad? Üldiselt küll, kuid rikkus pole õnne eeldus ega garantii. Rikas istub rahahunniku otsas lossitornis, vaene ja vaba mees töötab kuskil äärekülas, tal on pere ja sõbrad. Kumb on rikkam?

Eestis pole vaja majanduskasvust rääkides inimestes üleliigset hirmu tekitada, sest meie rahval on suur tulevikupotentsiaal. Meie majanduskriisi madalseis on tasemel, mida enamik riike isegi tippaastatel ei saavuta. Tõesti, üksikud inimesed võivad olla stressis, kuid ühiskond tervikuna mitte.

Jana Ots, psühholoog
On teada ütlus, et eestlase jaoks on parim magustoit teine eestlane. Eestlasele on omane pidev naabrimehe või sõbra ületrumpamise fenomen. Psühhiaatrias on normaalsuse ja haiguse kriteeriumideks ühiskonna keskmine. Kui ühiskonnas on staatuse näitajaks materiaalsus ja edukus, on see justkui normaalne.

Rahal iseenesest väärtust pole, ent raha eest on võimalik väärtuseid soetada.

Meie ühiskonna häda on lihtsalt selles, et me materiaalsust üle tähtsustame ja muud väärtused - kodu, inimsuhted, lapsed, eneseteostus, haridus, hobid - unustanud oleme. Liiga kiire majanduskasv ja muutused nii riigi kui ka isiklikul tasandil on üle paisutanud meie lootused. Sellest tulenebki paljude eestlaste tunne, et nad ei ole õnnelikud.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:20
Otsi:

Ava täpsem otsing