Õnn peitub selles, kui teenid naabrist rohkem

12. veebruar 2008, 07:54

Õnn ei peitu mitte ainult rahas, vaid ka
selles, et sul on krabisevat naabrist rohkem. Ja liiga kiire majanduskasv
tekitab inimestes hoopis ängistust. Sellistele järeldustele on jõudnud inimeste
majandusliku olukorra ja isikliku õnnetunde seoste uurijad.

Kas eestlased on praegu õnnelikumad kui siis, kui me veel kartulikoori sõime? Kui vaadata meie sissetulekuid, siis peaks vastus olema selge "jah". Kahjuks on asjad keerulisemad. Aastaid nn õnneökonoomikaga tegelnud USA mõttekoja Brookings Institution teadur Carol Graham nendib, et ega idaeurooplased täna eriti õnnelikud ei ole.

Põhjus on selles, et liiga kiire majanduskasv teeb inimesed õnnetuks.

Me ihkame stabiilsust
"Kasv kõigub ja muutus tekitab stabiilsust igatsevates inimestes hirmu," sõnab Graham. Pealegi vaevab vaesusest tõusnuid pidev hirm, et homme kukuvad nad redelil taas allapoole.

Nii et eestlaste probleem võib olla selles, et nad on saavutanud liiga palju liiga kiiresti.

Mitte et raha poleks õnneks oluline. Majanduslik heaolu ja rahvuslik kogutoodang üldiselt on positiivselt seotud õnnega ja Graham nendib, et pole midagi hullemat kui negatiivne majanduskasv.

Ent samas vaevlevad teadlased endiselt järgmise paradoksi käes - ühes ja samas riigis elavad rikkamad inimesed on õnnelikumad kui vaesed. Puuduse kannatajad ennast rahulolevana ei tunne.

Hedonistlik trenažöör
Aga kui võrrelda omavahel erinevaid riike, siis selgub, et kui sissetulekud inimese kohta kasvavad, siis rahva õnnetunne ei pruugi sellest veel suureneda. Samuti pole olemas seda piiri, kus inimene tunneb, et nüüd on tal kõik olemas.

Seda seletatakse sellega, et süües kasvab isu, inimeste vajadused kasvavad.

Majandusteadlased ütlevad selle kohta, et me oleme hedonistlikul trenažööril.

Kui põhivajadused on rahuldatud, saab suhteline sissetulek olulisemaks absoluutsest.

Näiteks kui Jaan teenib 20 krooni ja Juhan 10, tunneb Jaan end märksa õnnelikumana kui siis, kui ta teeniks 30 krooni, aga Juhan viiks palgapäeval koju 40 krooni.

"Inimesed on kahjuks kadedad olevused," selgitab Garaham, kes nimetab seda nähtust Jonesidega sammu pidamiseks. Ehk eestipäraselt: Tammed võrdlevad ennast ikka Pärnadega.

Täpselt sama kehtib ka ühe ettevõtte sees - pole hea mõte ühele töötajale teistest mitu korda suuremat palka maksta, sest selle tulemuseks on terve trobikond rahulolematuid töötajaid.

Me võrdleme end teistega
Harvardi Ülikooli majandusteadlase Erzo Luttmeri sõnul kõrvutame me ennast alati teiste endasarnastega - töökaaslastega, endiste klassikaaslastega.

"Inimene mõtleb: mina oleksin võinud olla tema," selgitab Luttmer seda üldinimlikku omadust.

Inimeste õnnetunnet suunab suuresti ka sotsiaalne norm. Graham on uurinud ülekaalulisi ameeriklasi ja leidnud, et paks on mõnusam olla juhul, kui sa oled mustanahaline ja vaesemast ühiskonnaklassist, mitte aga valge ja jõukas.

"Pole kuigi hull olla ülekaalulisena Wal-Martis, kuid tõeliselt närune on paksuna Wall Streetil töötada," sõnab ta. Ehk fenomen on sama - kuninganna vastuvõtule ei tahaks minna samades riietes, millega asutuse jõulupeol võiks vabalt viibida ja end täiesti mugavalt tunda.


Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
12. February 2008, 07:54
Otsi:

Ava täpsem otsing