Kirves on metsa parim arst

Eestis raiuti 1990. aastate alguses metsa ca 3 miljonit tihumeetrit aastas. Kümme aastat hiljem pea 13 miljonit. Praegu ainult veidi üle 5 miljoni. Kaos, ütleks nii mõnigi sellist arengut kõrvalt jälgides. Asjade loomulik ja isegi prognoositud käik, teavad need, kes asja sees on olnud.

5 miljonit on vähe, peaks vähemalt 3 miljonit rohkem. Mitte seepärast, et metsatöösturid väidetavas puidupõuas otsi kokku tõmbavad. Tegelikult on laod praegu kaupa täis ja RMK 2007. aasta lõpu puiduoksjonil osteti ära vaid küttepuu, sedagi alghinnaga. Hoopis seepärast, et metsakasvatuslikud tööd on õigel ajal tegemata jäetud. Paradoksaalne, et metsaomanikest on kõige vastutustundetumalt käitunud just riik, kel ka metsa enim (885 400 ha, füüsilistel isikuil 794 700, juriidilistel isikuil 192 800 ja omanikuta, jätkuvalt riigi käes 192 800 ha).

Põlist riigimetsa on aastakümneid majandatud ühe põhimõtte järgi - juurde kasvab rohkem, kui ära võetakse. Küpsete metsadega on veel nii, et igal aastal üritatakse sealt võimalikult ühesugune kogus raiuda. Et tööstus teaks arvestada.

Ühtlase kasutuse põhimõttest loobumine ja küpsete metsade raiemahu suurendamine oleks viga. Ent selge, et keskealistes metsades, mis puidutoodangu suurendamiseks hooldamist vajavad, on asjad käest lastud.

Asjatundjad peavad õigeks hooldada aastas 15-16 000 ha. RMK põlise riigimetsa majandajana on aastaid sellest teinud vaevalt poole. RMK aastas müüdavast puidukogusest tervelt neljandik on puit, mis muuks kui kütteks enam ei kõlba. Tagumine aeg on metsakasvatus-like raiete mahtu tõsta. RMK plaanides ongi see sees, toome sellega lähiaastail turule täiendavalt kuni pool miljonit tihumeetrit puitu aastas.

Erametsa pole aastakümneid majandatud ühtlase kasutuse põhimõtte järgi. Õigemini, ei majandatud peaaegu üldse, enne kui Eesti taasiseseisvumisel sellele omanik tekkis. Erametsaomanik, kes keskmiselt 10hektarilisel metsatükil kohe aastaid tegemata olnud raied ära tegi, käitus õigesti. See, et mõni oskamatusest, teadmatusest, vahel ka saamahimust heade põhimõtete vastu eksis, on tagantjärele teisejärguline. Nii nagu riigimetsaski, on küpsete metsadega osatud toimetada küll, kuid nooremad puistud on jäänud kahe silma vahele.

2005. aasta raietele antud hinnang näitab siiski, et erametsaomanik teeb metsakasvatuslikke raieid juba samas mahus kui RMK. Aga hooldusraiete pindala kahekordistamine on ka erametsas metsakasvatuslikult vajalik. Eeldades, et metsaomanik endale selle vastutuse võtab, võiks praegusele erametsa aastaraiele ka teise pool miljonit julgesti juurde lisada. Kõige kriitilisem on olukord aga metsadega, mil peremeest pole. Jutt on reformimata metsamaast, ca 300 000-400 000 hektarist. Selle ligi viiendiku kogu Eesti metsamaa pindala omanik oleks nagu riik, aga nagu ei ole ka - pole kedagi, kes teaks, kus need maad isegi asuvad. Rääkimata sellest, et omataks ülevaadet seal kasvavast metsast või vajalikest töödest. Kui eeldada, et neil mail paiknevate majandatavate ja mittemajandatavate metsade osakaal võiks olla sarnane põliste riigimetsadega, võib nende metsade aastaseks puidukasutuse suuruseks hinnata ca 2 miljonit tihumeetrit.

Pool, pool ja 2 annavad kokku 3 miljonit tihumeetrit, mille osas ei saa isegi küsida, kas on palju või vähe - lausa peab. Igasugune väitlus raiemahu sellise tõstmisega looduse ohustamise, säästvate kasutuspõhimõtete mittejärgimise, või muul teemal oleks lihtsalt kohatu. Raietega, mis on targasti planeeritud ja õigesti läbi viidud, saab metsa väärtust tõsta. Aeg on aru saada, et metsa varumine ja metsa varastamine on kaks täiesti erinevat asja. Kirves on metsän paras lääkäri - seesama põhjanaabrite soomlaste tarkus käib meiegi heaperemeheliku metsakasvatuse kohta.