Vee pärast läheb sõjaks

14. veebruar 2008, 10:34

„Järgmise sajandi sõdades võideldakse vee
pärast,” ütles Maailmapanga asepresident Ismail Serageldin 1995. aastal.

Viimane sõda, mida peeti otseselt vee pärast jääb 4500 aasta tagusesse aega Mesopotaamias, kuid sõjalisi konflikte on veest sündinud hiljemgi. 2003. aastal Sudaanis Darfuris lahvatanud veresaun, milles on elu kaotanud tapetud ligi 400 000 inimest, leidis ajendi osaliselt sellest, kes pääses ligi kahanevatele veevarudele, kirjutas Howstuffworks.

Darfuri konflikt algas lokaalsena ning laienes üle kogu piirkonna. Samas on maailmas piirkondi, kus vesi võib naaberriikide suhetesse pingeid külvata. Vesi ei hooli geograafilistest piiridest, seetõttu on raske ka määrata, kes on selle omanik.

Kui eri riigid kasutavad ühiseid veevarusid, võib see tekitada vaenu. Eriti kui üks neist tajub, et teine pool üritab rohkem võtta.

Küsimus pole ainult riikides. Mullu oktoobris puhkes USAs taas juba paarkümmend aastat vana veetüli, minda nimetatud ka veesõjaks. Kui veevarud, mis varustavad 4,5 miljoni elanikuga Atlantat, osaliselt ka Florida ja Georgia osariike, kahanesid pikkade põudade tõttu kriitilise piirini, tõi see kaasa pingeid osariikide vahel. Siiski ei läinud rahvuskaardid omavahel sõtta, kuid kuberneride vaidlustes kasutati sõnu nagu kuule.

Veevarud ei ole maakeral jagatud ühtlaselt. Arenguriikidele valmistab elanike veega varustamine tõsist peavalu. Seevastu arenenud riikides põhineb veevarustus korralikel infrastruktuuridel, mis võimaldab vett elanikeni toimetada odavalt ja efektiivselt. See omakorda tekitab aga tunde, et vesi on odav ning väheväärtuslik.

Kui inimene vajab keskmiselt ligi 45 liitrit vett päevas – see number sisaldab nii joogivee, kanalisatsioonivee, kui ka näiteks vee, mis kulutatakse toidu tootmiseks. Samas keskmise ameeriklase kohta kulub päevas ligi 600 liitrit vett

Need numbrid heidavad valgust sellele, milliseid lõhesid tekitab maailmas vesi. Sealt võib tekkida tüli, mis muudab vaenupoolteks need, kellel on vett ja need, kellel seda pole.

Kuigi juurdepääsu veele peetakse aina enam inimõiguseks, on vesi aina enam muutumas luksuskaubaks.

Näiteks peetakse korralikku lihatükki sisaldavat praadi hea elatustaseme tunnuseks, sest liha on kallim kui teravili. Tonni vilja kasvatamiseks kulub umbes 1000 tonni vett. Tonni loomaliha kasvatamiseks tuleb see veekogus korrutada veel 15ga.

Kui vee väärtus aina kasvab, siis mis pilguga hakkavad veepuuduses vaevlevad riigid vaatama arenenud riike, kus veest puudust ei tunta?

Ilmselge on, et koos vee väärtuse kasvuga kasvab veevarude pärast puhkeda võivate konfliktide oht.

USAs on ühel väikelinnal juba kogemus sellest, mida tähendab, kui vesi otsa saab. Tennessee osariigi väikelinna Orme veevarud kuivasid eelmisel aastal kokku. See oli linna 145le elanikule raske kogemus, kuid neil õnnestus naabrite abil hakkama saada. Naaberlinn New Hope lubas enda veevärgist vedada Orme linna tsisternidega vett. Enamgi veel – sellest linnast ehitati veepuuduses vaevleva Ormeni ligi kolm kilomeetrit pikk torustik, tagamaks naaberlinnale veevarustus.

Kolme osariigi kubernerid, kes ristasid piike ühise veevaru kasutamise pärast, kohtusid 2007. aasta novembris Washingtonis ning leppisid kokku kolme osariigi veekasutuses.
Lepingud vee kasutamise kohta on muutumas tavaliseks ka mujal maailmas. 20. sajandi jooksul sündis Lähis-Idas ja Aasias 145 veelepingut.

Küllaldase veevarustuse puhul mängib võtmerolli tehnoloogia. Põllumajandus kasutab umbes 70 protsenti inimeste poolt tarbitud veest. Kuid põllumajanduses kasutatud veest tervelt 42 protsenti läheb oskamatu kasutuse tõttu kaduma.

Tilkniisutussüsteemid on muutumas aina nõutumaks, sest nende efektiivsus on kuni 95 protsenti. Tavaliselt on sellised seadmed oluliselt kallimad, kuid juba otsivad tootjad lahendusi, et hindu alla viia. See teeb need kättesaadavamaks ka vaestele riikidele, kus vett napib.

Veemagestus – mereveest soola eraldamine – on kasutuses juba paljudes maailma riikides. See on kallis, kuid tehnoloogia areng peaks hindu alla tooma.

Üks lahendus oleks ka külvata vilju, mis vajavad vähem vett. Selle nimel töötavad biotehnoloogid, et luua geenimuundatud taimi, mis kasvaksid ilma lisaniisutuseta.

Siiski ei tugine kõik lahendused tehnoloogial. Üks väljapakutud lahendus on selline: vee hinda tuleb tõsta, et kriise vältida. Veehinna tõus peaks vähendama raiskamist. Kui vesi maksab rohkem, siis tõstab see vee väärtust tarbijate silmis. See ajendab kokkuhoidlikkusele. Lihtne näide: kui vesi on kallis, siis vajutab hambapesija harjamise käigus kraani kinni.

Veekriisi puhul on võimalikud kaks stsenaariumi: optimistlik ja pessimistlik. Kui veevarud kahanevad, puhkevad konfliktid, mis toovad endaga kaasa surma ja haigusi. Aga kui osa eelistavad võidelda, siis võib see viia ka riikidevahelisele koostööle, et veevarustus tagada. Veekriisis peitub ka väikene lootusekiir.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
14. February 2008, 10:34
Otsi:

Ava täpsem otsing